Ma olen päris mitu postitust kirjutanud sellest, kuidas luule jätkuvalt mind kõigest halvast päästab, aga pole midagi parata, mõnel juhul tuleb see päästev aspekt esile nagu auk esileedi sukkpükstes.
Mul on viimasel ajal natuke raske olnud. Eks kõigil ole vahel raske, ja raskem on siis, kui sinus on kokku saanud omadused, nagu ülim enesekriitilisus, ärevus, tundlik luuletajanatuur, pidev hirm kaotada lähedasi, ma-ei-saa-kunagi-piisavalt-heaks-mõtted ja nii edasi. Ja nii edasi. Korda kümme.
Mõnel õhtul on eriti raske. Kui miski muu peale kirjutamise ei aita. Sul ei ole inimesi, sul ei ole jõudu, aga sul on käed, paber ja pastakas. Ja süda. Sa püüad kuidagi sõnadesse panna selle, mida tunned. Kui eriti emotsionaalses faasis kirjutada, on raske hinnata tulemuse kvaliteeti - seda, kui hea kirjutatud tekst tegelikult on. Aga tundlikus seisundis nagu oled, ei hooli sa sellest ja paned oma kirjatöö - jällegi emotsiooni ajel - üles.
Ja siis hakkad järjest saama võõrastelt kirju, kes ütlevad, et nad teavad seda tunnet. Et nad tunnevad või on tundnud sama, mida sina. Nad kirjutavad sulle aitäh. Aitäh, et oled selle tunde sõnadesse pannud, aitäh, et seda jagad. Aitäh, et sa eksisteerid. Hetkedel, kui ei taha eksisteerida, annavad sellised sõnad tõesti jõudu. Aitäh, et olemas oled.
See ring on osa kirjutamise maagiast. Sul on valus, paned valu kirja, jagad oma loomingut, see puudutab kedagi, ta kirjutab aitäh, et sa nii hea oled, su valu läheb väiksemaks.
Sõnadel võib olla nii suur jõud. Nii sõnadel, mille me luuletajatena kirja paneme, kui ka sõnadel, millega teisi tunnustame. Muidugi ei pea kiitma ainult loomeinimesi. Miks mitte kiita turvameest, kes on oma tööd eriti hästi teinud, koristajat, töökaaslast, poemüüjat? Miks mitte väärtustada inimesi enda ümber? Eriti kui meie maailmas leidub hetki, mil on nii tähtis, et keegi ütleks lihtsalt:
"Aitäh, et eksisteerid."
No comments:
Post a Comment