Steppivad haldjad ja alfaisased

Seda kõike oli lihtsalt nii palju. 

Kõigepealt üldpilt. Muusika, draama, holograafilised efektid seinal ja laitmatult ühes rütmis püsiv stepptants, sekka mõned laulunumbrid. Kuidas noored kaunid ja oma asjale jäägitult pühendunud inimesed suudavad jalgadega musitseerida ja teha seda nii, et kõik publikust vaadates koreograafiliselt kaunis välja näeb. Kuidas nad suudavad perfektset rütmi hoida nii üksinda, kahekesi kui ka 30-pealises kambas, nii et mitte keegi ei tee ühtegi kõpsu üleliia, ei komista ega kuku. Kuidas neil terve see aeg higi otsa ees voolab, aga jalad töötavad nagu hoiaks neid luude, lihaste, kõõluste ja vere asemel käigus hästi õlitatud hammasrattad. Kuidas tantsijad kogu selle töö käigus lakkamatult naeratavad. 

Kuidas mõni inimene on tantsimisest kogu oma elu teinud. 

Ja siis detailid. Pastelsetes haldjakleidikestes hõljuvad blondid neidised. Tule, plahvatuste, metalli ja punase lavakujunduse keskel möllav turske ürgisane, kelle numbri ajal kaks samasugust tüüpi tuimalt kätekõverdusi teha uhavad. Mustade maikade ja sonidega noored tõsised James Deanid, kes tantsivad, käed traksipükste taskus, ja külastavad õhtul kõigi naiste unenägusid. Üliseksikas nahkses liibuvas kostüümis punapäine naissaatan, kes mööda lava püherdab, leegid ümber. Ja just siis, kui tekib tunne, et asi ei saa enam huvitavamaks minna, rebivad järgmise numbri neiud kleidid seljast ja hüppavad tantsurütmi edasi üksnes mustade rinnahoidjate ja sukkpükste väel. Seepärast vist ostetaksegi esiritta kohti ...

See on veri, higi, pisarad, glamuur, armutud trennid, kambavaim ja üksteise täielik usaldus. See oli tantsulegend Michael Flatley lavastatud "Lord of the Dance" Saku Suurhallis. 

Eluaegne tantsijakarjäär on Flatleyle jätnud raskeid vigastusi, mis mehel endal enam tantsimisega tegeleda ei luba. Aga jagan rõõmu ja jätan teile siia video aegadest, mil ta veel ise lavadel möllas.