Kükloopkass ja hobune

Nägin unes, et käisin veel gümnaasiumis. Suhteliselt koolipäeva alguses avastasin, et mul on kõikide ainete õppematerjalid koju jäänud. Otsustasin ühest tunnist ja söögivahetunnist poppi teha ning kodus asjade järel käia, mis võtnuks umbes tunnikese. Püüdsin kiirustada.

Millegipärast oli kool Tartus Annelinnas ja kodubussi läksin ootama Kalda tee peatusesse. Seal nägin enda ees üht musta kassi. Tal oli ainult üks suur särav roheline silm, millega mind ainiti vaatas. Võtsin telefoni, et temast pilti teha. Olin rahul, et oma kogusse nii lahedaid pilte saan, aga siis läks asi isegi paremaks. 

Kusagilt hakkas levima muinasjutuline udu ja päikeseloojang värvis taeva punaseks. Kass püsis endiselt eeskujulikus poosis, kui tema selja tagant liikus aeglaselt üha lähemale üks hobune. Üleni valge, pika tuules lehviva lakaga. Ja ta jäi täpselt kassi taha seisma.

Ärgates leidsin oma telefonist fotod valgest hobusest, seismas üheainsa silmaga musta kassi taga, ümber pehme udu ja taustal punane taevas. 

Nali.

Aga see oleks olnud nii vinge.