Appi, olen üksi! Ehk paar sõna suhtekultusest

Olen hakanud enda ümber täheldama ühte tendentsi: inimeste vajadust paarilise järele. Ühiskond, ja kõige enam ilmselt religioon, on pannud meid uskuma, et vajame täiuslikuks õnneks enda kõrvale teist inimest. Seda rõhutab meile päevast päeva ka sõprade-tuttavate sotsiaalmeedia, mis kajastab nii paarikeste koosveedetud aega spaades ja puhkusereisidel kui ka nende ühiseid pidusid, kohtinguid, aastapäevi, kihlumisi. Tekkinud närivat tunnet tugevdab veelgi mälestus dopamiinist ja oksütotsiinist, mis meie keha soojusega täitis, kui keegi meid viimati suudles. Tõsi, et õige partneriga võib elu olla ilusam. Aga – pange tähele – õige partneriga.

On täiesti normaalne, et me igatseme end tunda armastatuna, kuid sealjuures on minu arvates kaks tähtsat punkti: partneri valikul ei tasu leppida ükskõik kellega ega nõuda liiga paljut.

Alustagem esimesest. Olen saanud mitmeid armastuskirju meestelt, kes mind üldse ei tunne, kuid väidavad, et sooviksid minuga suhtesse astuda. Mitme (mittesuhtes) tuttavaga rääkides on nad öelnud, et võtaksid ükskõik kelle, peaasi, et mitte üksi olla. Olgu vähemalt keegigi. Keegi, kes annaks elule mõtte, keegi, kes suudaks eksi peast kaotada, keegi, kellega poleks enam igav. Kahjuks kiirustatakse selliste eesmärkidega tihti suhetesse, mis lõpevad sama kiiresti kui algavad – enamasti põhjusel, et üks paarilistest leiab oma tõelise armastuse. Elu on vähemalt mulle näidanud, kuidas parimad suhted sünnivad iseenesest. Ja kui tekib jälle hirm, et üksi elatud elu on mõttetu, siis loe, kuidas Jeemenis, Indias või Somaalias 10-aastaseid tüdrukuid vanade meestega abielluma pannakse, ja ole tänulik, et sul on võimalus ise kaaslane v a l i d a. Loe Delfi Naistekast lugejakirju, kus suhtes inimesed tunnistavad oma kaaslase petmist või seda, et küll ei peta, kuid igatsevad juba pikk aega tema asemel hoopis midagi paremat.   

Mulle meeldib väga üks visuaalne skaala sellest, kuidas on kasulik olla pigem üksi kui halvas suhtes. Oletame, et sul on viis trepiastet: 1., 2., 3., 4. ja 5, mille puhul 1. on alumine ja 5. kõige kõrgem, tähistades täiuslikku õnne. Kujutlegem, et oled parajasti astmel 3 ja väga halvas suhtes. Selleks, et õnnelikuks saada, pead sellest suhtest lahkuma, mis tähendab, et astud korraks sammu allapoole (sest lahkuminek mõjub vähemalt mõnda aega emotsionaalselt raskelt). Seejärel saad astuda tagasi 3. astmele ning sealt edasi liikuda. Kui oled aga 3. astmel üksi, jääb eelnimetatu kõik vahele ja saad otse üles ronida.

Teiseks tahan rääkida liiga palju nõudmisest. Kui esimest tendentsi olen märganud pigem meeste seas, siis teise puhul jäävad silma naised. Eesotsas kogu selle väärin-parimat-ootan-meest-kes-kohtleks-mind-nagu-printsessi-temaatikaga. Okei, aga kas ikka väärid? Jah, iga naine väärib härrasmehelikku kohtlemist, aga ma arvan, et suhe iseenesest ei ole inimõigus. Selleks, et kelleltki midagi saada, pead talle midagi vastu pakkuma. Ja alati ei piisa ilus olemisest, sest mehedki tahavad aeg-ajalt maailmaasju arutada, nõu küsida, tunda, et nad on armastatud ja hoitud. See ma-olen-printsess-õige-mees-peab-mind-hellitama-mõtteviis ei ole tihtipeale põhjendatud. Päriselu ei ole romantiline film, kus rikas ja haritud lokkispäine sixpack'iga Romeo lendab üle maade-merede, et kohmakale ja totule, kuid piltilusale Jessicale armastust avaldada. Kui tahad meest, kes on ilus, tark, edukas ja hooliv, siis tasub kõigepealt proovida, kui lihtne on endas neid omadusi arendada, ning alles seejärel asuda neid teistelt nõudma. Just saying.

Kui sinu eesmärk on ilus suhe, siis oota. Arenda ennast, suhtle, avasta maailma, täienda end inimesena. Kui kohtad sel rännakul nimega elu kedagi, kes keegi tekitab sinus õige tunde, siis võitle tema eest, sest armastus on imeline, aga kui see pole sinu teema, siis veere üksi edasi. 

Sest mida sotsiaalmeedia ja õel alateadvus sulle ka öelda ei püüaks, see on okei.