Ma polegi veel koroonaviirusest kirjutanud, aga tunnen, et peaksin natuke oma tähelepanekuid kirja panema. Kunagi saab see kõik (loodetavasti) läbi ja siis on igasugused dokumentalistlikud materjalid tulevastele põlvedele kasuks.
2020. aasta märtsis hakkasid Eestiski rohkem levima kuuldused Hiinas vallandunud surmavast viirusest, mis tapab peamiselt vanemaealisi ja nõrga immuunsussüsteemiga inimesi. Varsti sai viiruse teiseks suurimaks levikupiirkonnaks Itaalia. Natuke aega veel, ja koroona oli levinud üle kogu maailma, sealhulgas Eestisse. Alguses soovitati inimestel lihtsalt käsi pesta. Ootamatult äkki kasvanud surmade arv süvendas aga paanikat, mida meedia hirmukülvavad artiklid veelgi võimendasid. Koolid pandi kinni, töörahvas saadeti kodukontoritesse, baarid, restoranid, kinod, teatrid, spordiklubid jms sulgesid uksed. Valitsus pani eestlastele südamele, et kõik võimalikult palju kodus püsiksid, üksteisega vähemalt kahemeetrist distantsi hoiaksid ja mitte mingil juhul eakate sugulastega ei kohtuks. Algas karantiinispüsimise, e-poodide, toidukullerite, pakendite pesemise, pindade desinfitseerimise, videokoosolekute, virtuaalekskursioonide, kodukontsertide, näomaskidefitsiidi, ülekoormatud meditsiinitöötajate, kontrollimatu WC-paberiostmise, valgete "oleme suletud" siltide ja pimedate kaubanduskeskuste aeg. Periood, kus saad õiendada, kui võõrale liiga lähedale satud. Kui köhatad, aevastad või nuuskad, isegi kui sul pole koroonaviirust. Periood, kus sa ei saa linnaliinibussis juhile läheneda, sest ta on turvalindiga sõitjatest eraldatud. Kus väljas tohib käia üksi või kahekaupa ja igasugused suuremad kogunemised on seadusega keelatud. Kus ärid lähevad pankrotti, kuid tekib palju uusi häid kinnisvarapakkumisi. Kus suur osa inimestest kaotab töö, kus lokkab depressioon, kus rohkem inimesi kui varem on keset päeva maani purjus. See aeg kestab siiani.
Ühel päeval möödusin poest tulles kortermajast, mille viimasel korrusel kõlkus võõras vanatädike, peadpidi aknast väljast. "Kuule!" hüüdis ta mulle. "Kui ma sulle ühe pakikese alla viskan, kas paned selle prügikasti?". Prügikott maapinnani läkitatud, viisin selle määratud kohta. Tädike rääkis, et ta ei julge üldse praegu väljas käia, poeg pidavat ainult ukse taha süüa tooma. Vanainimesed on veel rohkem vangis ja üksi kui enne.
Suletud on ka mänguväljakud ja mupo käib pidevalt kontrollimas, et mõni laps seal salaja liiva suhu ei topiks või liumäest alla ei laseks. Minu maja ees on samuti mänguväljak ja mupo käib iga päev seal patrullimas. Ükspäev otsis patrull ilmselt koera, keda nad on varemgi siin taga ajanud. Väike tiir ümber pargi - ja koera ei kuskil. Kui buss minema sõitis, hiilis otsitud koer ettevaatlikult lahkuva bussi taga. Äkki jäi sõiduk seisma, mille peal koer end kiiresti ühe lähedale pargitud auto taha peitis. Päriselt ka. Siis lahkus mupo lõplikult ja koer sai rahus oma asju edasi ajada. Ma näen selliseid juhtumeid kogu aeg, sest mu põhiaeg möödub aknalaual. See on tõeline pensionäri elu. Või kassi oma.
Vahepeal tundub see kõik ikka veel nagu unenägu. Nagu mõni düstoopiaromaan, mitte päris elu. Ja ma võin selle ära kannatada, aga olen viimasel ajal tihti soovinud, et inimesed mõtleksid rohkem enda peaga, mitte ei arvaks heauskselt, et kõik tahavad meile alati parimat. See ei ole populaarne arvamus. Aga hirmutamine on parim manipuleerimisvõte maailmas. Hirmunud inimene on taltsas inimene, kuulekas ühiskonna mutter. Muidugi püüan ma praegu sarnaselt teistele mitte oma nägu katsuda ja püsin suurema osa ajast kodus, sest olukord on väga tõsine. Ometi võiks igaüks korrakski mõelda, mis selle tegelikult tõsiseks muudab.
No comments:
Post a Comment