Kui luuletaja kolib Kadriorgu

Karantiin mõjub kõigile erinevalt. Mina näiteks otsustasin kolida. Seni on uues luuletajapesas veedetud aeg olnud äärmiselt inspireeriv ja produktiivne, eks sellele aita kõvasti kaasa ka siinne kirjanike aura. 

Tänu karantiiniolukorrale ja suurepäraste sõprade abile läks kolimine üsna valutult. Üldiselt ma kolimist ka eriti ei karda, sest (peaaegu) viie Tallinnas elatud aasta jooksul on see mu kolmas ja koondarvestuses 14. koht, kus olen elanud. 

Kadriorg on keskkonnavahetuse mulle lihtsaks teinud. Mulle meeldivad need vanad, aga suursugused nikerdustega majad, rohelus, alati laulvad linnud, kirjanike nimedega tänavad, õdusad välikohvikud (kus rahvas, muide, juba aktiivselt aega veedab!), hoolitsetud tõukoerad ja see, et jalgratastel on ees valged korvikesed. Korter meeldib ka väga.

Paadunud kolijana polnud mulle muidugi mingi üllatus, et uus keskkond võib segadust tekitada. Varem olin käinud ainult Kadrioru pargis ja kirjandustänava festivalil, mõtlematagi sellele, et siin on kümneid teenurki ja ristmikke, kus valesti ära pöörata. Nii võibki juhtuda et pooletunnine poeskäik kujuneb pooleteisetunniseks, aga sellest pole tegelikult midagi, sest kogemus on õpetanud, et äraeksimine viib uutesse ja põnevatesse kohtadesse ning aitab kodukandiga paremini tuttavaks saada.

Siin linnaosas on kuidagi eriti tugev kommuunindus. Võib-olla kujutan seda endale ette, aga iga kord, kui tänaval kõnnin, tunnen, et mind vaadatakse. Nagu võõrkeha, nagu kõik saaksid aru, et olen siin uus. Mis on veider, sest Kadriorg on siiski üsna suur. Aga üks vanatädi alumiselt korrusel silmitseb mind iga kord ülinördinult, kui trepikojas liigun, ja tänavale astudes vaatab iga vastutulija mind sellise näoga, nagu oleksin just öelnud, et tema beebi meenutab raseeritud ahvi. Aga see ei tekita minus eriti kurvastust, sest siinne kirjanduslik õhkond tundub nii kodune. Inimesed võivad küll arvata, et olen võõras, aga tunnen, et keskkond ise on mind siin aktsepteerinud. Keskkond ühes oma ajaloo ja vaimudega, nagu Vilde, Faehlmann, Koidula, Unt, Tammsaare ning kõik need teised. Pealegi, kui oled terve elu olnud "uus võõras", siis sellega harjub. Ma olen alati olnud see uus õpilane koolis, huviringis, laulukooris, orkestris, kvartalis. Ja niipea, kui end kusagil kodusemalt tundma hakkan, on aeg edasi liikuda, mujale minna. Nii on alati olnud ja loomingut produtseeriva inimesena pole ma kindel, kas teistmoodi isegi oskaksin. Mingit läbivat, kindlat joont, mis kunagi ei muutu, läheb aga samuti tarvis, ja minu jaoks on need olnud mu pere ja sõbrad. Ma arvan, et see on üsna hea süsteem.

Sõbrad, ma loodan, et karantiiniaeg on teile pakkunud inspiratsiooni, uusi ideid, oskuseid või lihtsalt aega järelemõtlemiseks. Olge terved, varsti tuleb suvi!