Ma tean, et peaksin vahepeal siia ehk ka midagi muud kirjutama, kui vaid unenägusid. Aga mul on isiklikus elus mõningaid murekohti, mida püüan lämmatada rohke tööga. Ja kui sa kirjutad juba tööl raadioreklaami, võistluseks novelli, ajakirjale arvustust ja intervjuuks küsimusi, siis on kirjutamist niigi palju. Tunnen, et mu aju kapatsiteet on piiratud. Aga varsti, kui muid asju vähemaks jääb, võtan selle ajaveebi taas käsile. Seniks: puugid.
Sõitsin kolleegidega Soome, olin parajasti üksi laevakoridoris. Kuidagi hakkasin pead katsuma ja avastasin kuklast puugi. Ma pole kunagi enda küljest puuki eemaldanud, eriti veel teda nägemata. Aga kelleltki abi ka ei söandanud küsida, ikkagi töökaaslased ja kuidagi piinlik ... Võtsin siis sõrmedega puugist kinni, nii naha lähedalt kui võimalik, ja keerasin ta välja. Sain täitsa tervelt kätte, kuid millegipärast viskasin tolle selli laevapõrandale, oli teine üleni verd täis ja paks ja punane.
Läksin tagasi töökaaslaste lauda, tehes näo, et midagi ebaharilikku pole juhtunud, et ma pole kunagi isegi ühtegi puuki näinudki. Igaks juhuks kompisin pea salamahti üle, kontrollimaks, ega seal rohkem parasiite pole. Oli küll.
Üks, kaks, kolm, neli ... Nii palju puuke peas ei saanud küll midagi head tähendada. Palusin vabandust, lahkusin taas lauast ja suundusin tualetti, kus hakkasin puuke järjest oma kuklanaha seest välja keerama. Viskasin neid järjest kraanikaussi, puugid muudkui kuhjusid ja viimaks oli mu pea tühi. Paraku ka laev, kui lõpetasin.
Olime vahepeal Soome jõudnud, mu kolleegid olid minuta lahkunud ja mul polnud oma potentsiaalse ajukahjustusega õrna aimu, kuhu minna või mida edasi teha.
