Poetry Springi festival Leedus ehk seitse esinemist viie päevaga. 3. päev

Esimene road-tripi päev, mil pidime sõitma Alytusse: linna, mis asus Vilniusest umbes 86 kilomeetri kaugusel.

Ärkasin vara ja sõin kiiresti all restoranis hommikust, sest väljasõit kirjanike maja eest pidi toimuma juba kell 9.30. Reedel ja laupäeval toimuvate autoretkede eesmärk oli meid teiste külalispoeetidega lahku ajada, et me kõik saaksime rohkem ka kohalikega tutvuda. Nii kohtusingi kirjanike maja ees kuue leedukaga, kellest üks oli meie autojuht. Meid kõiki aeti üheksakohalisse mikrobussi, mis hakkaski õige pea Alytuse poole sõitma. Mehed, naised, noored, vanad – autos viibivate poeetide seltskond oli mitmekesine. Meiega istus ka üks vanadaam, kes oli lisaks luuletajale ka mingi uhke leedu näitlejaprimadonna, aga talle ma vist üldse ei meeldinud, sest ta vaatas mind pidevalt sellise pilguga, nagu tahaks mind sellesama auto rataste alla visata :D Üldse oli selles autos viibida kuidagi... hõre, sest minu kuuest kaaslasest vaid pooled (need nooremad) rääkisid inglise keelt ja kuidagi raske oli (eriti alguses) inglise keeles suhelda, kui kõik omavahel leedu keeles lävisid. Minuga istusid viimastel istmetel Alina ja Dominika, kes olid enam-vähem minuvanused, kuigi kindlasti nooremad, ja kes valitsevat keelebarjääri kogu selle retke ajal leevendada aitasid. Aga ma ei olnudki vist, jah, seda väga varem kogenud, et ei saa võõrastega keelebarjääri tõttu suhelda, ei saa nendega seetõttu ka tuttavamaks, ja see pani mind end teistest kuidagi kaugena tundma. Karavan liikus aga muudkui edasi ning aeg-ajalt oli täitsa lahe mõelda, et sõidan siin kuskil Leedu maanteel, kuue võõra leedu luuletajaga teise linna esinema. Keelebarjäär või mitte, meil kõigil oli ikkagi üks missioon ja asi ajada.

Meie esimene peatuspaik Alytuses oli talumuuseum, kus üks hästi tore muuseumitöötaja mulle privaatse ingliskeelse lühituuri tegi. Seejärel suundusime ühte välikohvikusse, kus said tasuta jooke ja magusat need, kes tahtsid. Ma piirdusin siiski jääteega ja ega keegi teine ka alkoholi joonud, ikkagi professionaalid, eks. Ühtlasi liitus esimeses esinemiskohas meie seltskonnaga paar Alytuse kohalikku luuletajat, kellega koos pidime päeva jooksul esinema.

Ilm oli taas kuum. Alytuse rahvast soojendasid 28 plusskraadi

Kuna meie improviseeritud „lava“ jäi üsna liikluse lähedale, ei olnud tänavamüra tõttu kõiki esinejaid väga kuulda, aga et kõik lugesid oma tekste leedu keeles, poleks ma neist nagunii aru saanud. Ise lugesin taas eesti ja inglise keeles, Alina abiga, kes oli mu tekstide leedukeelsed tõlked esitamiseks kaasa võtnud. Edasi hoidsingi pigem tema ja Dominika, st noorimate ligi, kuigi vahetasin paar sõna ka meie grupi kolmanda inglise keelt rääkiva inimesega, kelleks oli üks matemaatikust (?) meespoeet. Ta tõdes, et on mitu korda lausa rattaga Saaremaad külastanud ja et talle väga meeldis. Muu hulgas õpetasime teineteisele mõne leedu- ja eestikeelse sõna.

Vasakult: meie giid, meie päevase seltskonna juht ja kohviku peremees

Kui seda oravakest lõua alt sügada, tekib kuuldavasti vastupandamatu soov... lugeda!

Meie järgmine peatus oli Alytuse juudi sünagoog ja surnuaed, mõlemad äärmiselt impressiivsed. Surnuaia kirikus toimus veel mingi üritus ka, aga me seda lähemalt inspekteerima ei hakanud.

Sünagoogis oli lahe näitus

Siis tuli lõunasöögiaeg. Toitumine oli meile korraldatud ühe surnud leedu luuletaja majamuuseumisse. Seal olid ka hästi armsad tädid meid vastu võtmas, kes taas minuga keele pärast suhelda ei saanud, aga see-eest leidus laual igasugu isevalmistatud (!) suupisteid. Koos meiega vahepeal liitunud kohalike luuletajatega oli meid nüüd kokku 12 ja keelebarjäär sai veelgi tuntavamaks. See kogemus pani tegelikult mõtlema, kui palju ma ise olen samamoodi käitunud, kui näiteks mõnel peol on olnud ainult üks välismaalane, kes eesti keelt ei räägi. Muidugi on lihtsam ülejäänutega oma keeles edasi rääkida, mitte ainult ühe inimese pärast kogu keelt muuta, eriti kui sa seda vahenduskeelt nii hästi ei oskagi. Aga jah, mul pole inglise keelega mingit probleemi, seega ei saa ma seda vabandusena kasutada. Püüan end teinekord parandada. Raskeimatel hetkedel aitasid Dominika ja Alina jälle hädast välja ning aja möödudes püüdsid teisedki minuga veidi suhelda, sh kehakeeles.

Majamuuseumi alumine korrus oli täis isetehtud nukke. Miks, ma ei tea

Luuletaja töötuba, kus avanes äärmiselt inspireeriv vaade

Kui olime muuseumis veidi ringi vaadanud, sõidutati meid autoga päeva teisele esinemisele, mis toimus järgmise muuseumi tagahoovis. Seal oli nii nunnu. Esinejate jaoks oli „laval“ pikk laud veeklaasidega, mille ees seisis statiiviga mikrofon, nii et kui keegi meist esinema läks, siis tõusis ta lauast ja läks selle ette mikrofoni taha. Mõlemad esinemised sujusid iseenesest väga hästi, jäin oma etteastetega igati rahule, mida sugugi mitte iga kord ei juhtu. Pärastpoole hakkas väga kõvasti vihma sadama, aga napilt enne tõelist paduvihma jõudsime kahes voorus ikkagi ära esineda, lilled-kingitused vastu võtta ja siseruumidesse pageda, taas ümmarguse laua ümber sööma. Selleks ajaks näis mulle juba, et olen selle päeva jooksul nende inimestega ometi kuidagi lähenenud, leedukad ja eestlased ei tundunudki nii erinevad. Mõlemad oleme sama tasased, võime veeta pikka aega vaikuses ja avaneme võõrastele aeglaselt. Õhtusöögi ajal suhtlesime juba rohkem, tuli välja, et mõni Alytuse kohalikest poeetidest oskab ka pisut inglise keelt, mis võimaldas meil näiteks Eesti ja Leedu signatuurjookidest rääkida. Nii mõnigi lauast teadis Vana Tallinna ja kiitis seda taevani, seevastu Riia palsam ei meeldinud neile üldse :D

Muuseumi tagahoov on külalisteks valmis

Tagasiteel Vilniusse rääkisime Dominika ja Alinaga eestlaste ja leedukate iseloomust, jaanipäevast, meie Eesti ja Leedu lemmiklinnadest, luuleprõmmu skeenest Eestis ja Leedus ning muust. Ilma nendeta oleks see päev kindlasti raskem olnud. Tagasi kirjanike maja juurde jõudsime veidi pärast kella kaheksat, sealt suundusin oma uue lillega hotelli. Lill oli sedapuhku üsna pikk, mis tähendas, et vajasin pikemat vaasi, hotellitoa veeklaasid poleks enam aidanud, nagu seni. Küsisin vaasi retseptsioonist, kus mind hoopis baari edasi suunati. Baaridaam andis hea kõrge vaasi ega küsinud isegi, mis toast ma olen.

Poetry Springi festival Leedus ehk seitse esinemist viie päevaga. 2. päev

Staari elustiil tähendas, et korraldajad olid meile igaks päevaks ka hotellis hommikusöögi orgunninud. Restoranist leidsin eest juba Monica, kellega koos sõime, aga hoidsin kellal silma peal ja lahkusin aegsasti, et jõuaks veel enne järgmist, kell 11 algavat esinemist pesemas käia ja end ilusaks teha. Hommikusööki käisin üldiselt ikka niimoodi otse voodist söömas, et uhke hotelli kaunitest ärimeestest-naistest külalised kindlasti mõtlesid, kuidas säärane tuust endale niisuguse ööbimiskoha luksust üldse lubada saab :D

Järgmine esinemine toimus samuti kirjanike liidu majas, sedapuhku teisel korrusel White Hallis. See kujutas endast rahvusvahelist konverentsi eri riikide luuletajate vahel, kõik me olime saanud varem ülesande kirjutada lühike raport teemal “Signs of Times in Poetry”. Esineti kõiksugu huvitavatel teemadel, toodi tsitaate filosoofiast ja kultuuriteooriast, mõni jõudis isegi mütoloogiani, tõlgendusi leidus väga erinevaid. Ma ise kajastasin peamiselt kahte teemat, milleks olid interneti mõju (iseäranis noortele) ja ühiskondlikult tähtsad teemad luules (LGBTQ+ õigused, feminism, rassism, kliimamuutused, sõjad jne).

Osalejate seas oli igas vanuses ja soos poeete: Leedust, Poolast, Jaapanist, Ukrainast, Rumeeniast, Prantsusmaalt ja mujalt. Meil oli seal mikrofonid ja kõrvaklapid, kuhu jooksis kahe tõlgi sünkroontõlge, juhuks kui kõneleja juhtus rääkima keeles, mida keegi ei adu. Ma timmisin kõik etteasted muidugi selles masinavärgis inglise keele peale. Tõlgid istusid samas ruumis eraldi kabiinis ja olid väga tublid.

Konverents inspireerivalt kaunis keskkonnas

Asjalikud

Pärast konverentsi kogusime end mõniteist minutit oma hotellitubades, et edasi minna kunstimuuseumi, kus meil oma luuletajate seltskonnaga esinemisi plaanis polnud, küll aga ootas meid seal kohtumine Vilniuse linnapeaga ja pärast väike mõnus sotsialiseerumine-lõunasöök muuseumi hoovis. Jõudsin sellele üritusele veidi liiga vara kohale, sest sain kellaaegadest valesti aru, sestap olin üsna ärevil, kui tükk aega kahe võõra inimesega tühjas muuseumis istusin :D Üks võõras proua istus varsti mu juurde ja oskas isegi inglise keelt, sest tuli välja, et tegu on tõlkijaga. Seal pidigi hakkama mingi Leedu luuletajate-tõlkijate auhinnaüritus, kuhu meiegi siis kutsutud olime. Igatahes rääkis proua oma huvitavast elust, ta oli lisaks Leedule elanud ka näiteks Siberis ja Portugalis. Kui ürituse alguseni jäi vaid kümme minutit, olin ikka juba üsna mures, aga kohe saabusid ka Indre, Monica, Yuki ja teised ning (õige!) ürituski algas. Leedu keeles rääkiva linnapea ja laureaatide jutust ma muidugi eriti aru ei saanud, aga vahepeal võis nautida kahe puhkpillimängija kauneid etteasteid ja Indre esitles meid ükshaaval Poetry Springi väliskülalistena ka, nii et vahepeal sai kohalt tõusta ja rahvale lehvitada. See tädi, kellega alguses sõbrunesin, pälvis ka tähtsa auhinna, olin oma uue sõbra üle uhke. Muu hulgas kuulsime korduvalt selgeksõpitud leedukeelset sõna, mida saime noil päevil korduvalt kasutada: ačiū! (tõlkes „aitäh“).

Kui ürituse ametlik osa lõppes, suundusimegi kõik tagahoovi, kus aitasin võõrastel prouadel tuvastada alkoholivabu jooke, sõin ohtralt suupisteid ning sõbrunesin rohkem prantsuse poeedi Yekta ja jaapani poetessi Yukiga, aga kaua me seal polnud, sest õhtul ootas ees veel üks esinemine, enne mida tahtsime kõik veidi hotellis valmistuda.

Väga nauditav puhkpillietteaste

Yekta, mina, Monica, Indre ja Yuki muuseumi äftekal

Kolmas esinemine toimus jällegi kirjanike majas, aga alumise korruse saalis, mis ei jäänud muidugi kuidagi alla ülejäänud hoone suurejoonelisusele. Esinemine oli iseenesest üsna sarnane eelmise päeva omale: lugesime kõik enda originaalkeelseid tekste, millest leedu tõlkijad omakeelse (raamatu)versiooni ette kandsid. Seekord saime esinemiseks pisut vähem aega, sest kui eelmine päev olime esinenud vaid neljakesi, siis neljapäeval astusid lavale kõik külalised. Nagu eelmine päev, võtsin nõuks esineda võimalikult palju peast. Iseenesest pole laval üles astuda raske, minu jaoks tuleb peamine väljakutse just sellest, kui peab oma tekste peast ette kandma. Tegelikult ju otseselt ei pidanud, teised lugesid suuremjaolt ikka alati paberilt. Aga nagu olin alguses otsustanud olla luuletustega veits rebel, otsustasin ka, et panen end selle reisi ajal proovile, esinen peast ja vaatan, kuidas läheb. See tasus igati ära, sest aeg-ajalt patsutasid teised poeedid ikka õlale ja tunnustasid selle eest, et mul tekstid peas on. Samas, kui oled mõnda teksti ikka juba nii palju varem esitanud, siis eks ta paratamatult ikkagi pähe kulub, mistõttu tegelikult mingit suurt tööd lavamaterjali päheõppimisega enam polnud. Eriti lahe oli see, et Yekta Prantsusmaalt mängis lisaks oma luuletuste esitamisele klaverit, mis kõlas imeliselt.

Kuulamas, mida kaunist korraldajad mu kohta räägivad :D

Kui poeedid on mitmekülgselt andekad

Tore, et taas oli mulle kaasa elama tulnud üks teine naine Vilniuse saatkonnast, kellega pärast veel mõnusalt juttu ajasime. Mõnus, et publikus istus vähemalt üks inimene, kes mu eestikeelsetest tekstidest tõlketagi aru sai. Hiljem oli meile kirjanike maja ülemisel korrusel äärmiselt rikkalik õhtusöök korraldatud, seda nautisime kohe tükk aega. Söömaaega saatis taas Yekta klaverimäng, minu lemmik oli “Troonide mängu” põhimeloodia. Ühtlasi jõudsime rumeenlase Monicaga üsna sügavate teemadeni, rääkisime meestest, suhetest ja karjäärist ning niisugused avameelsed vestlused võõraga polnud üldse kuidagi kummalised, sest nagu juba varem välja tuli, on Monica (täitsa ametlikult) dialoogispetsialist. Kui ta on minust ca kümme aastat vanem, saime Poetry Springi ajal väga headeks sõpradeks, üks osaleja ütles, et oleme “seltskonna beibed” :D

Kui rahvas laiali vajuma hakkas, otsustasid beibed, et kojuminekuks on veel vara, seega jalutasime kuni päikeseloojanguni Vilniuse peal, külastasime ühte kaunist parki, tegime turistipilte ja tundsime rõõmu, et ei ela kortermajas, kust kostis VÄGA valjut klubimuusikat ja tundus toimuvat midagi ülekäte läinud korteripeo laadset.

Veidi teistsuguseid linnaruumi stiilinäiteid

Jumal tänatud, et me siin ei ööbi :D