Poetry Springi festival Leedus ehk seitse esinemist viie päevaga. 5. päev

Viies ja viimane päev tähendas ühtlasi meie kõigi viimast ja kõige tähtsamat esinemist Vilniuse linnavalitsuse uhkes saalis. See pidi kogu festivali kokku võtma, kõik tähtsad isikud, preemiate laureaadid, tõlkijad ja külalised pidid sõna saama, ühesõnaga tuli olla oma parimas vormis. Aga ärgem rutakem sündmustest ette. 

Et minu esimene lennuk Riiga pidi minema juba kella 22 ajal õhtul, tuli mul lõunaks hotellist välja registreeruda. Mis tähendas omakorda, et mul jäi ca neli ja pool tundi aega linnas parajaks teha, enne kui meid Vilniuse Town Halli kogunema oodati. Õnneks oli Monica mulle eelmisel ööl kirjutanud, sedastades, et plaanib pühapäeva hommikul kirikus käia ja tahaks pärast seda veidi linnas ringi vaadata, süüa jne. Et kas tahaksin liituda. Mõistagi sobis see variant mulle suurepäraselt, koos ikka toredam aega sisustada. Eriti väärtuslik oli võimalus hiljem Monica hotellitoas riideid vahetada, et ikka esinemiseks värske olla. 

Jätsin siis oma asjad hotelli retseptsiooni hoidu ja matkasin läbi megapalava Vilniuse Monica asukoha poole, varsti saimegi kokku. Oli hästi huvitav taas näha, sest saime kahe viimase päeva muljeid jagada: seda, kus kumbki esines, mida nägime ja leedukatega koos tegime. Oma jalutuskäigul külastasime ühte hästi lahedat jõeäärset parki, mis veidi varju pakkus, ning möödusime Vilniuse põhiseadusest, mis oli teiste hulgas nii rumeenia kui ka eesti keelde tõlgitud. Lahe oli võõras riigis niimoodi tänaval eesti keelt näha.

Ilus kirik, nime jään võlgu, aga seal oli hea jahe :D

Eesti keel!

Sõime ühes välirestoranis lõunat ja kosutasime end külmade jookidega, see kulus täiega ära. Pärast söömist ütles Monica, et vajab enne tähtsat esinemist hotellis veidi kosumisaega, seega läksime mõneks ajaks lahku. Õnneks oli mul plaan olemas: Vilniuse moodsa kunsti muuseum, mis polnud sugugi kaugel. Appi, see muuseum... Kui ma ütlen, et seal oli parajasti üks huvitavamaid ja inspireerivamaid näitusi, mida olen kunagi külastanud, siis ei liialda ma sugugi. Teemaks olid intiimsus, normid ja fantaasiad Baltikumis ning näitusel oli enam-vähem kõike, mis selle teemaga kuidagimoodigi seostub. Tunnid möödusid kiiresti, lõpuks pidin lausa sundima end lahkuma, et veel Monica tuppa sättima jõuda. 

See taies oli ärevuse teema all, mul üks lemmikuid. Elu on raske, rõhuv ja muudab ärevaks, aga kui sa ise endale mitu korda päevas ütled, et armastad ennast, siis hakkab kergem. Kunstnik Gertruda Gilyte kudus enesearmastuse sallideks

Mu teine lemmikekspositsioon oli noore kunstniku Ance Eikena näitus oma isast, kes oli alkohoolik. Seal olid nt isa vanad töötunked, aga ka tema päevikusissekanded ajast, mil teda võõrutushaiglas hoiti, need olid hästi huvitavad lugeda

Tänapäeva naine suudab kõike

Üks hästi lahe asi seal oli veel lühifilm intervjuudest naistaksojuhtidega. Et kas nad ei karda öösiti sõita, millised kogemused neil meesklientidega on olnud jne. Hästi huvitav asi, vaatasin kohe tükk aega.

Monica kohtus minuga hotelli fuajees, vahetasin tema toas riided ja hakkasimegi linnavalitsuse poole jalutama. Teel tegime vahepeatuse ühes kohvikus, kust omale jääkohvi hankisime ning kui parajasti väliterrassil seda manustasime, kihutas meist mööda väga tuus Yuki oma elektritõuksiga, must keep tuules lehvimas. Naersime kõik ta armsuse üle, ta meenutas reaalselt väikest superkangelast, kes läbi vanalinna tänavate esinema kihutab :D 

Kolm poeeti enne kõige tähtsamat esinemist

Linnavalitsus oli megasuur ja uhke, eriti saal, kus esinesime. Palju oli võõraid luuletajaid, keda me festivali ajal veel kohanudki polnud, aga oli ka mitmeid tuttavaid meie väljasõitudelt ja muidugi meie kui väliskülaliste ühtehoidev seltskond: Yuki Jaapanist, Monica Rumeeniast, Yekta Prantsusmaalt, Vasyl Ukrainast ning Anna Poolast, paar tükki olid juba varem lahkunud. Etteaste läks taas väga hästi. Nagu varemgi, lugesin oma luuletust peast, kuidagi hästi võimas oli nii suurele rahvahulgale esineda, nautisin täiega. Poeete käis laval palju, äkki nii 40 ringis, ikkagi lõputseremoonia. Kaks üliandekat muusikut mängisid vahepaladeks trumme ja puhkpille ning see puhkpillionu oli täielik superstaar. Paaril korral mängis ta lausa kahte instrumenti korraga, ma polnud varem niisugust asja näinud. 

Väärikad, sest koht on peen

Aga laval on alati hea olla

Õhtu tšempion

Kui kõik olid esinenud, bondisin veidi rohkem Yukiga, jalutasime koos hotellini, et saaksin sealt oma asjad võtta. Sohver pidi mu kirjanike majast hiljem peale võtma ja lennujaama viima, seega polnuks hiljem enam hotellikülastuseks aega. Kirjanike maja ülemise korruse saalis toimus meil rahvarohke järelpidu, alkoholi voolas ojadena ja toitu oli ka äärmiselt rikkalikult. Leppisime Yuki, Yekta ja Monicaga kokku, et kohtume kunagi taas ja läheme koos reisile - kuhu, kus keegi meist veel käinud pole. Näiteks Islandile. Tegime veel mõned kohustuslikud ühispildid, jätsin hüvasti nii oma põhiseltskonna kui ka teistega ning peagi saatis Indre mu alla autojuhi juurde, kes pidi mu lennujaama viima. Hüvastijätud on alati rasked, seekordne kohe eriti, sest inimesed olid nii armsad, nagu kogu Vilniuse kogemus. 

Uute kohtumisteni, sõbrad!

Teel lennujaama rääkisime sohvriga juttu, ta oli ka hästi vahva noormees. Vilniuse lennujaamas läks turvakontroll nagu ludinal, paraku jäi esimene, Vilniuse-Riia lennuk veidi hiljaks - ja nagu me kõik teame, kui lende on mitu järjest, võib see mõningast muret tekitada. Õnneks jõudsin ilusti ka järgmise, Riia-Tallinna lennuki peale. Lausa nii ilusti, et lennukis tuli veel ca tund aega oodata, enne kui teiste lendudega hiljaksjäänud kohale jõudsid. 

Sõitsin taksoga koju ja tehtud see kõik saigi!

Poetry Springi festival Leedus ehk seitse esinemist viie päevaga. 4. päev

Nüüd olen veidi hädas, sest ma ei teinud kahe viimase päeva kohta kohapeal märkmeid ja kuna päris kaua aega on möödas, võib mälu petlik olla. Püüan fotode ja ürituse kava järgi tuletada. 

Laupäev oli igatahes teine road-trip'ide päev ja kuna minu väljasõit pidi sedapuhku algama alles kell 12, sain veidi kauem magada. See päev oli suhtlemise mõttes ehk veidi mõnusam, sest minu reisiseltskonnas olid ka peakorraldaja Indre ja üks kaunis tõlkija Marija, kes ei lahkunud hetkekski mu kõrvalt ega jätnud vist pea ühtki leedukeelset sõna inglise keelde tõlkimata. Tundsin end kohe kindlamalt. 

Muidu oli kõik ikka samamoodi, kokku meid seitse, seltskonnas ka üks vanem proua, kes oli selline hipitüüpi ja tunduvalt sõbralikum kui eelmise päeva vanadaam. Ta istus bussis minu kõrval ja kuigi me keelebarjääri tõttu suhelda ei saanud, suhtlesime kehakeeles. Näiteks naeratas ta mulle kogu aeg sõbralikult, muu hulgas osutasin ühel hetkel ta lahedale sõrmusele ja näitasin siis püstist pöialt, vihjates, et mulle see meeldib. Ja iga kord kui bussist välja astusime, jäi ta mind ootama ja ajas käed laiali, justkui tahaks mu kinni püüda :D

Enne kui oma sihtkohta Elektrenaisse jõudsime, külastasime ühte hästi lahedat külakest Grabijolaid, kus oli vaid üks tänav, armsad eramajade hoovikesed mõlemal pool. See oli hästi eriline koht, sest tolles külas oli väga tähtis majade autentsus. Majad olid kõik väga isikupärase arhitektuuriga, mille säilitamisel hoitakse rangelt silma peal. Paar elamut olid isegi kauneima maja auhinna saanud, auhinnad olid sealsamas hoonete küljes. Meil oli seal giid ja puha, Marija ja Indre muudkui tõlkisid mulle, mida ta leedu keeles rääkis. Oma teekonnal kohtasime ka ühte sõbralikku koerakest ja kassi, kellel oli silma kohal paraku puuk. Mitte aga kauaks, sest meie seltskonna hipi-luuletajaproua kaksas selle tema küljest (paari pai käigus) nagu muuseas ära :D Badass. 

Meie vahva giid, kes meid kindla käe ja sõnaga läbi Grabijolai juhtis

Haldjas Indre, taamal meie fotograaf

Kohalik külalistelt pai saamas

Grabijolai imenunnud majakesed

Puugi ohver... aga mitte kauaks

Siis külastasime veel ühte talumuuseumit, pärast mida sõitsime Elektrenaisse sööma. Seekord oli meile korraldatud korralik lõunasöök restoranis. Esialgu toodi kõigile väga tummine kanasupp, see maitses ülihästi, portsjon oli küll pisut suurevõitu, aga kuidagi sain söödud. Mõtlesin, et okei, tegelt ongi hea, nüüd peaks terveks päevaks jätkuma. Aga vat kus lops, tuli välja, et see oli alles eelroog, sest peagi saabusid kõigile suured praed kana, friikartulite, kastme ja salatiga :D Teised ei teinud selle peale samas teist nägugi, seega püüdsin ka cool'i mängida. 

Talumuuseumis olid hästi lahedad puitskulptuurid, kuigi feminist meis Marijaga küsis: miks ühtegi naist pole?

Kõht (veidi liiga) täis, suundusime edasi oma esinemispaika, milleks oli Elektrenai raamatukogu. Teel liikusin koos meie fotograafiga, kelleks oli selline vanem jõuluvana-tüüpi mees. Kui mulle oli jäänud mulje, et ega vanemad inimesed Leedus inglise keelt ei oska, siis see mees oli erand. Ta oskas isegi paari eestikeelset sõna ja ütles, et on Tartuski käinud. 

Raamatukogus pakuti meile esmalt puhkeruumis veidi kommi ja kohvi, pärast mida said soovijad majas ekskursiooni. Hoone oli hästi uus, tänapäevane, helge ja puhas, leidus palju mõnusaid puhkealasid, arvutiruum, käsitööruum ja palju muud. Minu pilk jäi muidugi pidama malelauale, mille peale Marija ütles, et on harjunud ka isaga malet mängima: me luuletajad oleme ikka igal pool nii sarnased, mis siis, et mina õppisin vanaisaga. 

Elektrenai raamatukogu kaunis atmosfäär

Jah, see on raamatutest tool

Male jäi meil seekord mängimata

Esinemine pidi toimuma raamatukogu hoovis, 10 minutit enne algust olid kõik publiku pingid juba rahvast täis. Meile oli esinemiseks loodud lava (vist kaheksa) toolikesega, kuhu pidime siis kõik aegsasti rivistuma. Indre istus mu kõrval, et taas mu eestikeelseid luuletusi pärast minu etteastet leedu keelde tõlkida. Üks probleem meil siiski selles idüllis oli: ilm, mis oli ähvardavalt pilves ja tume. Kõik raportid lubasid suurt äikesetormi, mis pidavat Vilniuses juba möllama. Meil lasus siiski lootus, et ehk jõuame oma ürituse enne suuremat valangut ära teha. Enne kui alustasime, jagas üks korraldajanaine meile kõigile festivali rinnamärgid, need olid ilusad. 

Kõigil esinejatel oli päris oma plakat, teised peale minu olid kõik leedukad

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kõuekõmin esinejate luuletusi efektselt täiendama. Aga ainult kõueks see paraku ei jäänud: pärast viiendat poeeti avanesid taevaväravad ja paduvihm sundis meid kõiki siseruumidesse kolima. Tuleb tõdeda, et see oli üks mu meeldejäävamaid esinemisi üldse, kari inimesi paduvihmas jooksmas, toolid kaenla all, luuletajad, korraldajad ja publik. Äge. 

Kui olime end raamatukogu aatriumis taas sisse seadnud - publik vaatama ja meie esinejatega jälle üksteise ritta lavale - võis üritus jätkuda. Luuletajad esinesid, publik plaksutas, äike müristas akende taga... Kuni ühel hetkel kuulsime Marija ja Indrega veidrat häält. Vaatasime oma selja taha ja selgus, et aatriumi põrandas on mingi klapp kuidagi halvasti kinni ja sealt purskas vett nagu purskkaevust :D Mis muutis esinemise veelgi eksootilisemaks. Aegamisi täitus aatriumi põrand vihmaveega, klapist muudkui purskas, samal ajal seisis publiku ees (äärmiselt professionaalne) luuletaja ja ajas oma asja edasi. Meil tuli siiski taas väike paus teha, et klapi-purskkaevu olukord saaks lahendatud ja põrand kuivatatud. Marija mu kõrvalt oli kogu seda purskkaevu-show'd telefoniga filminud ka, video lõpus läks kaamera kuidagi kahtlaselt külili, mis jättis mulje, nagu Marija oleks minestanud :D See oli kuidagi megadramaatiline ja naljakas, ta pani selle video Facebooki ja lisas juurde "Marked as safe at...". Meil on leedukatega ikka üsna sarnane huumorimeel. 

Purskamise probleem on lahendatud, aga pildilt võib siiski leida süüdlasliku luugi ja põranda, mis on tunduvalt märjem kui siseruumilt ootaks :D

Mulle endale meeldis seal väga esineda, publikut oli hästi palju, aatriumis kõlas väga hästi ja nagu kõigil varasematel esinemistel, lugesin oma tekste peast. Eks kui oled mitu päeva järjest üsna lühikeste vahedega esinenud, siis tekibki lõpuks mingi suurem kindlus, eriti kui tead, et isegi kui natuke sassi läheb, siis ega keegi eesti keelest aru saa. Pärast iga esineja etteastet jooksis publikust lavale väike armas tüdruk, kes kõigile luuletajatele lille kinkis. 

Pärast ürituse ametlikku lõppu suundusime taas eelnevasse restorani, sedapuhku ülakorrusele, kus meid ootasid vein ja rikkalik suupistelaud. Bondisin natuke rohkem Indre ja Marijaga, jõime veini ja kiitsin jõuluvana-fotograafi leedupäraseid pirukaid, mille ta oli täitsa ise eelmisel õhtul küpsetanud. 

Vihma ladistas endiselt, kui pärast kaheksat õhtul tagasi Vilniusse sõitsime. Ja see oli vist küll üks mu lemmikpäevi neist viiest. 

Lillesaak muudkui täieneb