Seisan Haapsalus külmkapi juures ja piidlen vargsi Serj Tankiani, kes ühel mu vanaema köögitaburetil istub ja mõtlikult vanaaegsete kardinatega ääristatud aknast välja vaatab. Seal istub üks kõige targemaid ja andekamaid mehi, keda tean, ja ma ei julge temaga rääkima minna. Mis siis, et ta ööbib oma maailmaturneega (mis on ta Haapsallu toonud) seoses meie juures. Nädal aega. Ta on ikkagi Serj Tankian ja ma lihtsalt vahin teda, nagu võiks ta iga kell õhku haihtuda. Põdedes, et ma ei kasuta võimalust. Põen ja vaatan ja siis põen veel, aga ma ei julge sammugi tema poole teha.
Siis tuleb mu vend ja istub Serj vastu taburetile. Nad hakkavad rääkima poliitilistest sõnumitest Serj lugude taga, turneest, muusikast ja Eestist. Samal ajal ma lihtsalt vahin ja põen ja nüüd olen kõigele lisaks vihane, et Krissu paneb Serjga hullult sõpsi, kuigi ta ise kuulab hoopis Radioheadi ja sellist kraami, samal ajal kui tõeline fänn peab seal külmkapi kõrval seisma ja kannatama :S
No comments:
Post a Comment