Suguvõsa kokkutulekul oli meil palju inimesi. Nii päris tillukesi, kes oma kahe hamba vahelt naerul kõlada lasid, kui ka suuri, kes heldinult beebisid vaatasid, maast nende lutte korjasid ja nende mikroskoopilisi käekesi jogurtist puhastasid. Kummaline, et jõudsin elada 24-aastaseks enne, kui sain teada, et on terve hunnik kodanikke, kelle kohta võin "sugulane" öelda.
Täieõiguslikule ambiverdile kohaselt veetsin kvaliteetaega nii üksinda Sagadi vihmaloigustel ja põldudest ümbritsetud teeradadel uidates kui ka inimeste seltsis (sest mingil hetkel hakkavad ambiverdid ikka seltskonda igatsema). Mind hoiatati küll liikvel olevate näljaste karude eest, aga oma teekonnal ma nendega siiski ei kohtunud. Hilisõhtu hakul tuli kellelgi mõte kalmistule minna ja nii me sinna kolme auto ja allesjäänud seltskonnaga läksimegi. Seal leidsin end vahepeal kõhedavõitu hetkest, kus seisin keset hämarduvat surnuaeda üksi pimedas tööriistakuuris, reha käes, ja mõtlesin, kuidas ootamatult kinni vajunud uks taas lahti saada. Just nii läheb tavaliselt filmides mõne nooremapoolse blondi näitsikuga... Õnneks ma seekord oma panust (õudus)filmikunsti hüvanguks andma ei pidanud ja uks tuli lahti.
Pühapäeva varahommikul oli looduses maagiat.
Lõpetuseks üks test.
Sa oled seltskonnas, kus on ligikaudu 40 inimest. Lahkud inimeste seast märkamatult, et üksi olla, analüüsida, mõelda ja loodust endasse koguda. Ajataju kaob, sul pole kella, kohustusi, tähtaegu ega ülemõtteid. Oled kaua ära. Teised ei märkagi, nii sa vähemalt arvad.
Keegi märkab. Ta hakkab sind igatsema. Ja tuleb sind otsima.
Kes?
Kui sul on vähemalt üks selline inimene, siis on sul vedanud.
No comments:
Post a Comment