Koerad ja lapsed tähendavad kvaliteetbussihetki

Tallinn. 

Minu ees istub naine üsna kärsitu lühikarvalise taksiga, kellele sund paigal püsida ei meeldi ja kes parema meelega ilmselt sõiduvahendis ringi nuusiks. Vahepeal kohtuvad koerakese pruunid silmanööbid minu omadega ja mulle meenub T, rahu tema hingele. 

Buss sõidab edasi, taks on endiselt rahutu, kuid kaasreisijate pilgud hellitavad. Äkki tuleb bussi teisest otsast väike poiss, nii umbes 9-aastane, paksude sassis juuste ja siniste silmadega. Ta astub otse koera juurde, laseb esmalt tal oma kätt nuusutada ja asub siis ettevaatlikult paitama. Tänulik taks limpsib viisakalt poisi kätt. 

Poiss ei ütle naisele sõnagi ja naine, kelle süles taks endiselt on, laseb kõigel juhtuda. Sõnadeta suhtlus kõige ausamal kujul. Väike poiss, kellele meeldivad koerad, ja kes ei suuda sellise olendi kohalviibimisel rahulikult bussi teises otsas istuda. Väike taks, kelle meeldivad väikesed paitavad poisid. Naine, kel on oma koeraga nii palju vastastikust armastust, et neil pole kahju seda teistegagi jagada. 

Siis läheb poiss oma kohale tagasi. 

Sõnatult, aga rahulolevana.