Ilumess toob naise välja / Esimene kontsertlavastus / Luuletuste ema

Reedel pärast tööd võttis üks kunstnikupreili mu käekõrvale ja viis ilumessile. Sa püha püss, kus seal oli püsse, kellest lõviosa moodustasid naised, kel vähemalt üks kehaosa oli kunstlik. Kõndisime seal KL-iga üsna pahvikslööduna ringi, saades pihta meie poole heidetud brošüüride, kutsete, kinkekaartide, huulepulkade, lõhnaõlipilvede ja säravvalgete naeratustega. Seda kõike oli kuidagi liiga palju ja liiga kiiresti korraga ning meil tuli tõdeda, et oleme selle ürituse jaoks vist ikkagi liiga mehelikud naised :D Ja kui seda peab tõdema KL, kes on graatsia ja naiselikkuse kehastus, siis on midagi ikka üsna valesti.

Disainerite ja riiete poolel meeldis meile juba rohkem. Äge oli näha disainerite loomingut koos disainerite endaga, kes klientidele isiklikult oma rõivaid selga sobitasid. Perit Muuga, Liina Stein, Kirill Safonov ja paljud teised olid vaat et samasugused vaatamisväärsused kui nende loodud disainidki. 

Tühjade (õigemini küll paljaste) kätega me messilt muidugi ei lahkunud, vaid ostsime KL-iga mõlemad omale uued glamuursed kindad. 

Laupäeval toimus meil Vox Populiga esimene kontsertlavastus, mis leidis aset Kultuurikatlas. Laulmist, tantsu ja põnevat lavalist liikumist täis päeva mahtusid muu hulgas kontserdipiletite müümine, rahvariietes vanamemmed, Kultuurikatla baarmenilt väiksema vahetusraha palumine, "erootiline" haukumine, riiete vahetamine kiirustavaid naisi täis dušinurgas ja palju muud. Ilus päev. 

Täna on pühapäev, mil olen käinud trennis, töö juures, teinud vegan pasta Bolognese'i ja kirjutanud luuletuse, mis tekitab minus väga ärevaid tundeid. 

Kõik loominguga tegelevad inimesed teavad tunnet, kui valmis saab midagi sellist, mis haakub sinuga 100%. See kajastab täpselt mingit sinu mõtet, sisemist valu või emotsiooni ning võib-olla just seepärast tundub see sulle heana. Sealjuures ei mõtle sa korrakski, et see ei pruugi teistele meeldida, see on spot-on, see on vist üks parimaid asju, mille kirjutanud oled, sa tahad, et KÕIK seda KOHE näeksid. Umbes nii, nagu tunnevad oma vastsündinud laste suhtes emad, kes neid kõigile kohe presenteerida tahavad. Isegi kui laps on kole kui öö või luuletus sama halb kui sassiläinud ristpiste. See laps oledki sina, see teos oledki sina ja see lihtsalt ei saa olla muud kui täiuslik. 

Ainult et pilte lapsest ei saa väga agaralt jagada, sest pedofiilid ei maga. Ja samamoodi on kõige paremate luuletuste-juttudega - neid ei saa näidata enne õiget aega. Neid tuleb hoida õigete kohtade jaoks, sest esimese öö õigus on alati loominguväljaannetel.