I'm the kind of cat...

...that you just can't pick up and throw into your lap.

(Ani DiFranco)

Vanaema komplimendid oma vanas headuses

Mina: "Ma panen vist madalad saapad."
V: "Jah! Ja mina panen just kõrgemad! Siis sa ei ole vähemalt mu kõrval nagu mingi õudne pilvelõhkuja."

Kanaga kirikusse

Prisma valmistoidulett. Pühapäeva õhtu kell 16.00. 

Proua enne mind ostab kana (vist tõesti terve kana) ja laseb selle sisse pakkida. Hakkab juba lahkuma, kui äkki pöördub talle liha ulatanud teenindaja poole tagasi. "Kuulge, ma lähen kirikusse. Andke palun üks kilekott veel, jahtub ära muidu. Ma lähen kontserdile. Kanaga kirikusse."

Armastuse indikaator nr 1

Kui oled mehega koos ja ta ei ütle sulle mitte "Võta riided ära" või "Miks sul ikka veel nii palju riideid seljas on?",

vaid "Pane midagi peale, sul hakkab külm".

Sa tead, et oled koorilaulja, kui:

1) jõuad pärast tööpäeva koju kell 22.15 ja hakkad siis õhtusööki tegema
2) sind ei kummita enam mitte kõige kaasahaaravamad laulud, vaid kõige raskemate laulude kõige raskemad käigud, mida olete proovides viimase piirini lihvinud ja mis on seetõttu igaveseks su ajukoobastesse kinnitunud
3) kuulad vabal ajal lakkamatult lugusid nagu allolev

Ka ilusad nutavad

Noormees ja nähtavasti tema preili, ootavad peatuses bussi. Katkend nendevahelisest vestlusest: 

NTP: "Nojah, aga ikkagi. Mulle ei ütle sa seda kunagi ja talle ütlesid."

N: "Sulle pole vaja seda öeldagi ju."

NTP: "Miks?"

N: "Sa tead ju niigi, et sa oled ilus."

***

Kui mitu korda olete mõelnud, et ei hakka kellelegi komplimenti tegema, sest see oleks sama, kui lisada kuldmünte täis patta üks väike 10-sendine juurde? On inimesi, kes oma välimuse, intelligentsi, sarmikuse või muu köitva omaduse tõttu on niigi õnnistatud, miks peaks neid siis veel lisaks komplimentidega hellitama? Las neisse jääb vähemalt KAHTLUS, et võib-olla ei arvagi iga viimane kui kodanik siin maamunal, et nad on superinimesed ja väärivad igal sammul ümmardamist lihtsurelike poolt.

Aga kujutame nüüd ette, et seesama ilus tüdruk bussipeatusest kuulis, kuidas tema poiss tegi teisele tüdrukule komplimendi. Järgmisel päeval jätab sõbranna talle komplimendi tegemata, ülejärgmisel vastab klassivend "Normaalne" selle tüdruku küsimusele oma väljanägemise kohta. Me kõik vajame vahetevahel positive reinforcement'i ja kui me seda aina enam ja enam ei saa, nähes samal ajal, kuidas teised seda saavad, võib see kõikuma lüüa ka nende eneseusu, keda salaja kõige enam imetletakse. 

Seega, poiss bussipeatusest, palun ütle oma ilusale tüdrukule vahepeal, et ta on ilus. Mis siis, et see on ilmselge.

Appi, ma kardan seisma jääda

Kas te ei karda vahel peatumist? Mugavust? Leppimist? 

Seda kardavad inimesed, kelle varasema elu päevad on olnud täis väikeseid kohustusi, tegevusi, huvialasid ja kohtumisi, aga nüüd, kui kaheksast viieni tuleb olla ainult ühes kohas - tööl -, tundub neile, et teevad kuidagi vähem. 

Seda kardavad inimesed, kes tunnevad, et tahaksid parema meelega vaadata Youtube'ist naljakaid videoid, kui seda, kuidas paremaks iluuisutajaks/kokaks/isaks/kunstnikuks saada.

Seda kardavad inimesed, kes on olnud pikalt vallalised ja äsja uuesti suhtesse läinud. Kuni suhtesse minemiseni nägid nad vaeva, et uute inimestega kohtuda, panid end uutesse olukordadesse, keskkondadesse - ja neid saatiski edu. Siis möödub aga pool aastat, aasta, ja nad ei taha enam äkki teha muud, kui vaid oma kaaslase kõrval teleri ees kerra tõmbuda ning öelda "Täna ei viitsi", kui teisel tuleb mõte vahelduseks välja minna. Täna ei viitsi, homme on töö juures pikk päev, järgmisel nädalal on vaja koristada ja siis ülejärgmisel teleri ees koristamisest puhata. 

Ja nii möödub elu. Päev päeva järel.  

Peatumist kardan mina. Ma olen vahel tundnud, et ei jaksa. Lihtsalt, jõud saab otsa. Vähemalt nii ma arvan. Aga kust ma tean, et see on päriselt ka otsa saanud jõud? Et jõuvarud on end tõesti viimsena ammendanud ja kehas pole enam midagi alles, mitte, et see on endale alateadlikult loodud vabandus millegi tegemata jätmiseks? Et peab reaalselt puhkama, kui mitte tahta, et keha selle otsuse sinu eest teeb ja füüsis lihtsalt lõpetab toimimise?

Kust ma tean, et ma olen vahel lihtsalt väsinud, mitte ei hakka muutuma üheks neist inimestest, kellel on seisma jäämisest ükskõik?

Täna paistab superkuu!

http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/voimas-tana-korgub-taevas-21-sajandi-suurim-superkuu?id=76234691

Käisin juba vaatamas ja nii ilus on. Nautigem!

KÕIK ELAVAD SU SEES

sa räägid targalt
nagu 60-aastane mees
on päris uskumatu
et kogu see elukogemus
sinu noorusse ära mahub
aga ruumi jääb veel nii palju ülegi sest
su 24-aastases südames elavad lisaks
kuueaastase mängud
ja ometi puudutad samal ajal nagu ema
hooliva sooja käega
kannatad kui mees
ja võrgutad kõige kirglikuma naise kombel
sul on koolitüdruku lühikesed seelikud
rübliku katkised põlved
ja silmad kus elab
koduta mehe elu näinud siirus
tuletõrjuja vaprus
ja ämmaemanda magamata öö
uskumatu et see kõik
sinusse ära mahub
kui tegelikult oled
ju vaid üksainuke tüdruk

Poseidon, ära nuta - su okasseaga saab kõik korda

Mõtlesin tükk aega enne, kui söendasin enda ees olevale hiiglaslikule uksele koputada. Viimaks ma siiski tegin seda. Ukse avas suur ja hirmuäratav mees, pikad valged juuksed ümber pea hõljumas ja käes võimas kolmhark. Poseidon.

Poseidon käskis mul astuda oma korterisse, mis oli igati kohane merejumalale: kõikjal võis näha purskkaeve, kalu, väikeseid tiigikesi ja ojasid. Jumal teatas, et esitab mulle kolm küsimust ja kui neile õigesti vastan, laseb mul heaga lahkuda, kui mitte, ootab mind surm. Ta alustas oma esimest küsimust ja juba siis, kui mu võõrustaja oli öelnud esimesed kolm sõna, teadsin, et mul pole vastust ja suren. Ajalugu pole kunagi mu tugevaim külg olnud. 

Püüdes aegamisi leppida mõttega oma peatsest hukust, kõndisin veel viimast korda Poseidoni korteris ja pistsin käe ühte suurde kaunisse tiiki, kus mitmed värvilised kalad ja teised huvitavad vee-elukad oma igapäevatoimetusi tegid. Äkki ilmus Poseidon mu selja taha ja käratas, et pole vaja oma käsi igale poole toppida. Pöörasin ümber ja nägin, et tal oli süles valge albiinookassiga, kes oli äärmiselt õnnetus seisus: üleni haavade ja lõhedega kaetud, murdunud okastega ja täiesti apaatne. Varem nii ähvardav Poseidon näitas endas hoopis uut külge, mis oli inimlik ja täis siirast muret. 

Poseidon käskis mul loomaarstile helistada ja õnneks oli mul telefonis vanast ajast üks loomaarsti number alles. Paraku tuli mul tõdeda, et oli pühapäev ja arsti kättesaamine ei pruugi õnnestuda, Poseidonit see ei huvitanud. Tuli helistada. 

Arsti ei olnudki, oli aga õde, kes ütles, et tema on hoopis silmade spetsialist ja mingitest lõhedest ja okassigade haavadest ei tea ta kõige vähimatki. Siis hakkas Poseidon nutma, istusime tema ja ta vaevatud albiinoloomaga mingisse taksosse ja sõitsime. Kuhugi.

Mess, kus loomade mittesöömine on coolim kui nende söömine

Laupäeval, kell 10.45 tungleb Kultuurikatla uste vahel juba trobikond inimesi. Pileteid võime neile teiste vabatahtlikega müüma hakata täpselt kell 11, mitte varem, aga kohaletulnuid see ei heiduta. Nad ootavad.

15 minutit hiljem algavad mu elu kõige kiiremini möödunud 2 tundi. Keegi ulatab eurose, ma panen selle kõhule kinnitatud kotti ja suunan inimese enda kõrval oleva tembeldaja juurde. 20-eurone, vahetusraha, tempel, 5-eurone, vahetusraha, tempel, "Tere!", "Templi saate siit", "Aitäh", "Palun", järjest 1-euroseid, väga hea, täpne raha, sekka mõningaid suunamisi infolauda, vahetatud sõnu kohale tulnud tuttavatega ning aina uued ja uued ja uued inimesed. Vanad, noored, välismaalased, mehed, naised, sõbralikud, ootusärevad ja teadmishimulised. 

Kui minu vahetus piletimüüjana lõpeb, teen esmalt üksi tiiru messialal, mis on päris keeruline, sest rahvast on üritusel murdu ja liikumine võtab aega. Kannatuseta ei saa sellisel üritusel kuigi kaua vaimset tasakaalu säilitada. Osalen mõne leitud tuttavaga nüüd juba pikemates vestlustes ja lunastan vabatahtliku toidutalongi eest Biomenust ühe mõnusa supi või dahl'i, nagu nad seda kutsuvad. Umbes sel hetkel leiab mind veganhärra M, kellega ühendame jõud ja asume koos messil pakutavasse põhjalikumalt süvenema. Sööme avokaado-laimijäätist, vaatame õõvastavat filmi "Inside Fur", imetleme veganmoodi, ostame julmusevaba seepi, juustu ja pasteeti (taotluslik riim). 

Muu hulgas saan tänu moodsale virtuaaltehnoloogiale proovida, mis tunne on olla põrsas ja hiljem siga, kes kasvab üles tüüpilises tööstusfarmis. Kui ma seal, virtuaalprillid ja kõrvaklapid peas, istun, võin kuulda, kuidas minu kõrval istuv vanem proua pidevalt kaebleb, et tal läheb süda pahaks. Ja tõesti, midagi ilusat selles kogemuses polnud. Aga samas, ega ma seda oodanudki. 

Kõige parem selle päeva juures on alati tunne, et ma pole üksi. Et elu ei ole ainult pidevad võitlused inimestega, kelle jaoks taimetoitlased on ususekt, mis tuleb lihasööjate rahvamassiga põrmuks trampida. Elus on ka hetki, üksikuid, aga seda tänuväärsemaid hetki inimestega, kes usuvad, et loomadele kannatuste tekitamine enda hüvanguks ei ole õige. Inimestega, kes on avatud muutustele isegi vanas eas; skeptikutega, kes võib-olla pole veel päris veendunud taimetoitluse otstarbekuses, aga on valmis silmaringi avardama, proovima, kaasa mõtlema. 

Kui selliseid inimesi on su ümber 4000, siis rohkemat pole õnneks vajagi. 

Veganite päeva ilu tuleb välja Tallinna Kaubamajas

Kaubamaja toidumaailm. Vegantoodete osakond on rahvast täis, ei mahu neist isegi mööda külmkapi juurde vegan-grillvorste võtma. Täpselt minu ees tõstab üks noor tüdruk korvi paki tofut. Pärast teda valib üks vanem proua välja sojavorstid - tuimalt, mõtlemata, automaatselt, nagu oleks sedasama liigutust juba aastaid teinud. Seesama külmkapp, needsamad taimsed vorstid. 
***

Mõtlen täna enne magama jäämist korraks pimedatele tööstusfarmidele, milles miljonid surma ootavad loomad ei näe kunagi päikest, ei tunne pehmet maapinda oma jalge all ega saa oma kannatustes iialgi teada, et maailmas on armastus. 

Mõtlen inimestele, kes näevad, et sellises süsteemis on midagi väga valesti. Inimestele, kes süsteemi vastu võitlevad, keda tuleb aina juurde. 

Ja tunnen rõõmu, et maailmas on veganid. You make me wanna live on this planet.

Kaastunde, hoolivuse ja võrdsuse terviseks! Saluut!