Mess, kus loomade mittesöömine on coolim kui nende söömine

Laupäeval, kell 10.45 tungleb Kultuurikatla uste vahel juba trobikond inimesi. Pileteid võime neile teiste vabatahtlikega müüma hakata täpselt kell 11, mitte varem, aga kohaletulnuid see ei heiduta. Nad ootavad.

15 minutit hiljem algavad mu elu kõige kiiremini möödunud 2 tundi. Keegi ulatab eurose, ma panen selle kõhule kinnitatud kotti ja suunan inimese enda kõrval oleva tembeldaja juurde. 20-eurone, vahetusraha, tempel, 5-eurone, vahetusraha, tempel, "Tere!", "Templi saate siit", "Aitäh", "Palun", järjest 1-euroseid, väga hea, täpne raha, sekka mõningaid suunamisi infolauda, vahetatud sõnu kohale tulnud tuttavatega ning aina uued ja uued ja uued inimesed. Vanad, noored, välismaalased, mehed, naised, sõbralikud, ootusärevad ja teadmishimulised. 

Kui minu vahetus piletimüüjana lõpeb, teen esmalt üksi tiiru messialal, mis on päris keeruline, sest rahvast on üritusel murdu ja liikumine võtab aega. Kannatuseta ei saa sellisel üritusel kuigi kaua vaimset tasakaalu säilitada. Osalen mõne leitud tuttavaga nüüd juba pikemates vestlustes ja lunastan vabatahtliku toidutalongi eest Biomenust ühe mõnusa supi või dahl'i, nagu nad seda kutsuvad. Umbes sel hetkel leiab mind veganhärra M, kellega ühendame jõud ja asume koos messil pakutavasse põhjalikumalt süvenema. Sööme avokaado-laimijäätist, vaatame õõvastavat filmi "Inside Fur", imetleme veganmoodi, ostame julmusevaba seepi, juustu ja pasteeti (taotluslik riim). 

Muu hulgas saan tänu moodsale virtuaaltehnoloogiale proovida, mis tunne on olla põrsas ja hiljem siga, kes kasvab üles tüüpilises tööstusfarmis. Kui ma seal, virtuaalprillid ja kõrvaklapid peas, istun, võin kuulda, kuidas minu kõrval istuv vanem proua pidevalt kaebleb, et tal läheb süda pahaks. Ja tõesti, midagi ilusat selles kogemuses polnud. Aga samas, ega ma seda oodanudki. 

Kõige parem selle päeva juures on alati tunne, et ma pole üksi. Et elu ei ole ainult pidevad võitlused inimestega, kelle jaoks taimetoitlased on ususekt, mis tuleb lihasööjate rahvamassiga põrmuks trampida. Elus on ka hetki, üksikuid, aga seda tänuväärsemaid hetki inimestega, kes usuvad, et loomadele kannatuste tekitamine enda hüvanguks ei ole õige. Inimestega, kes on avatud muutustele isegi vanas eas; skeptikutega, kes võib-olla pole veel päris veendunud taimetoitluse otstarbekuses, aga on valmis silmaringi avardama, proovima, kaasa mõtlema. 

Kui selliseid inimesi on su ümber 4000, siis rohkemat pole õnneks vajagi.