Poseidon, ära nuta - su okasseaga saab kõik korda

Mõtlesin tükk aega enne, kui söendasin enda ees olevale hiiglaslikule uksele koputada. Viimaks ma siiski tegin seda. Ukse avas suur ja hirmuäratav mees, pikad valged juuksed ümber pea hõljumas ja käes võimas kolmhark. Poseidon.

Poseidon käskis mul astuda oma korterisse, mis oli igati kohane merejumalale: kõikjal võis näha purskkaeve, kalu, väikeseid tiigikesi ja ojasid. Jumal teatas, et esitab mulle kolm küsimust ja kui neile õigesti vastan, laseb mul heaga lahkuda, kui mitte, ootab mind surm. Ta alustas oma esimest küsimust ja juba siis, kui mu võõrustaja oli öelnud esimesed kolm sõna, teadsin, et mul pole vastust ja suren. Ajalugu pole kunagi mu tugevaim külg olnud. 

Püüdes aegamisi leppida mõttega oma peatsest hukust, kõndisin veel viimast korda Poseidoni korteris ja pistsin käe ühte suurde kaunisse tiiki, kus mitmed värvilised kalad ja teised huvitavad vee-elukad oma igapäevatoimetusi tegid. Äkki ilmus Poseidon mu selja taha ja käratas, et pole vaja oma käsi igale poole toppida. Pöörasin ümber ja nägin, et tal oli süles valge albiinookassiga, kes oli äärmiselt õnnetus seisus: üleni haavade ja lõhedega kaetud, murdunud okastega ja täiesti apaatne. Varem nii ähvardav Poseidon näitas endas hoopis uut külge, mis oli inimlik ja täis siirast muret. 

Poseidon käskis mul loomaarstile helistada ja õnneks oli mul telefonis vanast ajast üks loomaarsti number alles. Paraku tuli mul tõdeda, et oli pühapäev ja arsti kättesaamine ei pruugi õnnestuda, Poseidonit see ei huvitanud. Tuli helistada. 

Arsti ei olnudki, oli aga õde, kes ütles, et tema on hoopis silmade spetsialist ja mingitest lõhedest ja okassigade haavadest ei tea ta kõige vähimatki. Siis hakkas Poseidon nutma, istusime tema ja ta vaevatud albiinoloomaga mingisse taksosse ja sõitsime. Kuhugi.