Seda kardavad inimesed, kelle varasema elu päevad on olnud täis väikeseid kohustusi, tegevusi, huvialasid ja kohtumisi, aga nüüd, kui kaheksast viieni tuleb olla ainult ühes kohas - tööl -, tundub neile, et teevad kuidagi vähem.
Seda kardavad inimesed, kes tunnevad, et tahaksid parema meelega vaadata Youtube'ist naljakaid videoid, kui seda, kuidas paremaks iluuisutajaks/kokaks/isaks/kunstnikuks saada.
Seda kardavad inimesed, kes on olnud pikalt vallalised ja äsja uuesti suhtesse läinud. Kuni suhtesse minemiseni nägid nad vaeva, et uute inimestega kohtuda, panid end uutesse olukordadesse, keskkondadesse - ja neid saatiski edu. Siis möödub aga pool aastat, aasta, ja nad ei taha enam äkki teha muud, kui vaid oma kaaslase kõrval teleri ees kerra tõmbuda ning öelda "Täna ei viitsi", kui teisel tuleb mõte vahelduseks välja minna. Täna ei viitsi, homme on töö juures pikk päev, järgmisel nädalal on vaja koristada ja siis ülejärgmisel teleri ees koristamisest puhata.
Peatumist kardan mina. Ma olen vahel tundnud, et ei jaksa. Lihtsalt, jõud saab otsa. Vähemalt nii ma arvan. Aga kust ma tean, et see on päriselt ka otsa saanud jõud? Et jõuvarud on end tõesti viimsena ammendanud ja kehas pole enam midagi alles, mitte, et see on endale alateadlikult loodud vabandus millegi tegemata jätmiseks? Et peab reaalselt puhkama, kui mitte tahta, et keha selle otsuse sinu eest teeb ja füüsis lihtsalt lõpetab toimimise?
Kust ma tean, et ma olen vahel lihtsalt väsinud, mitte ei hakka muutuma üheks neist inimestest, kellel on seisma jäämisest ükskõik?
No comments:
Post a Comment