Kui kaks filosoofiateaduskonna vilistlast Aliast mängivad

M-L: "Kes need kõik kokku on, kui on ema ja isa ja lapsed ..."
S: "Vanaema?"

Kui käib võistlus, kes on kõige kõvem laulja

Laupäev. S, K, tema küljeluu T ja mina oleme neljakesi minu juures. Teemaks on see, kus keegi kunagi laulnud on ja igaüks püüab üle särada. K laob kõik trumbid lauale.

K: "Aga mul... Mul on isegi aadamaõun! Mul, EEVAL!"

Ühele 99-aastasele, kes korda läheb

su nime ei ütle

ma iga päev

eesti 
nii varjatult elad mu sees

kuid ometi tunnen 

et tuksuvad minus

su samblad

ja mudased veed

mu mõtteid ei haara 
sa iga päev
eesti
kuid vahel su jõudu ma näen

kui pisaraid pühivad
sinu eest ajaloos võidelnud
taatide käed

su pinda ei hinda
ma iga päev 
eesti
kuid hinges ja kehas ja vaimus

lahkujaist alati
sinuga jään 
isegi kui olen ainus

Maalimisarmastus viib magamistoast kööki, mitte vastupidi

Piirjooned. Magamistuba. Muusikat teeb Florence and the Machine.

 Magamistoas läheb liiga pimedaks ja värvimistööd nõuavad köögi valgust. Ning muidugi ka pintsleid, vett ja värve.

Viimane viimistlus jäägu saladuseks, aga igatahes sai teos nimeks "Kiilid"

Väga palju esimesi (ja mittevajalikku infot :D)

1. FIRST blog you ever read?

See oli ilmselt Dagmar Lambi blogi. Ma armastan siiani Daki omanäolist, humoorikat, eneseiroonilist ja vahetut kirjutamisstiili.

2. FIRST blog you ever subscribed to?
Ma pole kedagi kunagi subscribe'inud. 

3. Do you still talk to your FIRST love? 
Mu esimene armastus oli lasteaiast üks noormees, kes valmistas mulle väga palju meelehärmi sellega, et püüdis igal võimalikul moel mu elu ebamugavaks muuta. Siis, kui ta mind kiusas, olin väga pahane, aga kui meid kodu mängides alati emaks ja isaks valiti, siis ma leebusin :D Ja noh, kui ma meie pingelist suhteelu kodus kirjeldasin, siis lohutas pere, et "kes lööb, see armastab". 

Aga ei, me pole ammu enam suhelnud.

4. FIRST kiss? 
16-aastaselt ja oma tolleaegse poisiga minu maja ees. Mäletan, et olime mingite valgete õitega puude vahel ja üldse oli see ikka totaalne filmistseen, liblikad kõhus ja ajude asemel peas ja noh, tavaline pubekate värk :D

5. FIRST alcoholic drink? 

Olime ühe sõbranna juures kodus ja siis ta tõi salakavala näoga meile 1,5-liitrise siidripudeli, kust kõik rüübata said. Me tundsime, et oleme ikka hullult pahad. Ja lahedad.

6. FIRST car? 
Üks kollase kastiga kastikas, mida sai nööri otsas enda taga vedada. Sinna kasti sai panna näiteks kive või barbisid või liiva või kaisuloomi, keda oli vaja arsti juurde sõidutada. Olenevalt vajadusest. 

7. FIRST job? 
Kõige esimene vist oli maasikate korjamine. 

8. FIRST pet? 
Päris enda loom oli must küülik Juku. Oma lühikese elu jooksul jõudis Juku muu hulgas kahe erineva küülikupreiliga armurõõme maitsta (ja lapsi saada), seljakoti sees reisida, olla naabruskonna staarküülik, kellele kõik hoovi lapsed omaalgatuslikult rohtu korjavad, seista vapralt vastu endaga kodu jagavale taksile ning elada kolmes eri korteris. Juku oli ikka tõeline sõdalane ja mitte mingi jänespüks. Ma igatsen teda vahel.

9. FIRST celebrity crush? 

David Hasselhoff "Rannavalvest" :D

10. FIRST real boyfriend? 
Taavi. Ta oli tulihingeline rulasõitja ja rulapargis me kohtusimegi. Üks ilusamaid mälestusi temaga on kord, kui ma skatepargis uisutades väga rängalt oma põlve katki kukkusin ja Taavi mind enda juures tohterdas. See, et 16-aastane poiss oskab haavadega nii oskuslikult ümber käia, oli päris lahe.

11. Who was the FIRST person to text you today? 
See pole ilmselt päris inimene, aga Tele2-st sain sõnumi, et andmemaht on kasutatud.

12. Who was your FIRST grade teacher? 
Krista. Poiste kohta ei tea, aga ta vähemalt kõigi tüdrukute lemmikõpetaja oli ta küll, sest ta oli lihtsalt nii ilus, noor, lahke ja tore. 

13. Where was your FIRST sleepover? 
Tõenäoliselt Haapsalus kas Maarja või Kärdi juures, kaldun arvama, et seoses emma-kumma sünnipäevaga. Nende sleepoverite juurde käis sageli vaimude väljakutsumine, Spice Girlsi ja Britney kuulamine, tantsimine, kuum klatš oma klassikaaslaste kohta, "Sa raudselt meeldid talle"-jutud ja katsetused meigiga. 

14. What was the FIRST thing you did this morning? 
Kirjutasin kaks luuletust.

15. FIRST concert you ever went to?
Kõige varasem, mida mäletan, on Terminaator. Suveõhtu, sõbrad, vabadus, ja me teadsime kõiki sõnu.

16. FIRST broken bone?
Väike varvas, pärast seda, kui mulle skatepargis ühtedel võistlustel rula rämbi otsast jala peale kukkus. Mul olid plätud jalas :S

17. FIRST movie you remember seeing? 
Issand, mingi... "Kallis, ma kahandasin jõmpsikad" äkki?

18. FIRST sport you were involved in? 
Iluvõimlemine. Alustasin kuueselt ja käisin päris pikka aega seal trennis, võistlustel, Kalev 100 mängudel, tantsupidudel ja puha. Tol ajal ei osanud ma seda niimoodi hinnata, aga tagantjärele mõeldes tegime seal päris ägedaid asju. Millalgi tuli kahjuks valida, kas viiul või iluvõimlemine, kuna mõlemad läksid päris intensiivseks. Valisin muusika ja tegelikult pole ma seda kunagi kahetsenud.

19. FIRST tweet? 

Mul ei ole Twitterit. Mulle meeldib blogi formaat suurel määral just seetõttu, et siin pole sõnade arv piiratud ja võib nii palju padrata, kui soovi on.

Laupäev on sisekujunduspäev

Mul on peas täpne visioon, mida uude koju vaja oleks ja aegamööda saavad need ideed ükshaaval teostatud. 

Näiteks oli mul pikka aega mõte hankida tugitooli peale üks kunstkarusnahast vaip, mis toa üldpilti ka natuke heledamaks muudaks. Lisaks on nii hea ju sellises kohas näiteks mõnel õhtul kirjutada või lugeda. Mitu nädalat tagasi olin käinud JYSKis, kus leidus selliseid vaipu ainult mustas toonis, mis ei sobinud kohe mitte. Muu hulgas käisin ühel nädalavahetusel Vaibaparadiisis ja veel mõnes kohas, kust ma samuti soovitud eset ei leidnud. 

Täna mõtlesin vaadata Abakhani ja panin isegi marsruudi juba paika. Teel sinna käisin aga veel korra Kristiinest läbi, et sealt kõrvaklappe osta. Juhuslikult sattusin jälle JYSKI ja vaata vaid, seal oli nüüd nende mustade vaipade kõrval ka valgeid! Mis tähendas muidugi, et Abakhani ma minema ei pidanudki ja mu lugemisplats sai viimaks ometi kauaoodatud täienduse.

Ma teadsin juba alguses, et mu üüratud rõivavarud vajavad peale siinse riidekapi veel mingit lahendust. Avastanud JYSKis, et seal pakutavad riidestanged käivad päris väikseks kokku ja saan ühe neist mugavalt ise koju transportida, haarasingi selle kaasa. Kodus kruvisin riistapuu ise kokku ka ja tulemus sai just selline, nagu peab.

Sellistel hetkedel olen tänulik A-le, kes mulle lihtsalt niisama kunagi 

selle võrratu kruvikeeraja kinkis

Selle koha peal oli mõningaid tehnilisi raskuseid, aga õnneks mitte ületamatuid

The end

Here's to the pursuit of fulfilling your dreams!

Sõbrad,

teile ei loe naiselikud tujud, liialdamised ja alati muutlik luuletajahing

teiega on areng, arusaamised 

ja armastus

teid on nii vähe

aga te olete minuga

aitäh

Behind my coldest eyes
they won't see me dying
You must win the battles
even when you're crying

Pitsakoka päevikud

Ei, see mägi pildil ei oota peagi saabuvat Muhamedi, vaid šokeerib oma taevasse küündivate reljeefidega hoopis ühte noorukest harrastuskokka. Ehk milline ei tohiks pitsa välja näha.

Kui asjad vajuvad lõpuks oma õigetele kohtadele ehk milline väljanägemine on pitsale juba lubatud.

Kus saavad naised käia silmi hellitamas (peale kingapoodide muidugi)

Mu ajaveebi pühendunumad lugejad teavad, et kui on soov näha kauneid TRIKOODES mehi, kelle mänglevatel lihastel higi pärlendab, siis tuleb seada sammud jõutõstmisvõistlustele. 

Nüüd jagan kõigile meestehuvilistele ühe nipi veel. Täpsemalt neile, kelle thing on ÜLIKONDADES mehed. 

Minge Baltmani. Seal täitsa on, mida vaadata, ja ma ei pea siinkohal silmas ainult ülikondi.

#objectifyingmen

#lookingisnotacrime

#suitsellersinsuitsissomethingihighlyapprove

#tipsforbetterlife

#yourewelcomeeveryone

Las lapsed ka istuvad

Nagu paljud kurioossed lood, algab ka see ühest Tallinna linnaliinibussist.

On õhtu. Enamik rahvast tuleb töölt, üks väike poiss tuleb vist koolist, sest ta kannab seljas suurt ranitsat ja käes mingit paksu mappi. Tõsi, koolist tulemiseks on küll veidi hiljavõitu, aga võib-olla käis ta pärast tunde sõbra juures või kunstiringis või kes teab, kus. Bussis pole palju istumisvõimalusi ja olen juba valmis tõusma, aga paar vaba kohta on alles ja poiss vinnab end ühele nendest. 

Kohe tema taga räägib umbes 50ndates proua telefoniga, kaeveldes demonstratiivselt oma vestluskaaslasele, kuidas "eino muidugi, lapsukesed peavad ikka istuma". Ta ütleb seda ikka uuesti ja uuesti nagu katki läinud grammofon. Ning istub räntsti ühele teisele vabale kohale. Neid jääb bussi veel üsna mitu. 

Ka istudes ei lõpe naise hädaldamine, sest poiss istub ju edasi. "Ei no, muidugi, lapsukesed ju ikka peavad istuma... raske mapp käes ja..." Viimaks ei pea lähedal seisvad inimesed vastu ja hakkavad naist korrale kutsuma. 

"Lõpetage nüüd ära, palun."

"Aitab nüüd küll."
"Kas te ise seisate praegu või?"

"Kaua võib ühte asja korrutada?"

Kuna korralekutsujaid on päris mitu, tunneb naine end ilmselt rünnatuna ja kurdab edasi telefoni, et on sunnitud sõitma koos bussitäie närvihaigetega. Kui teised reisijad selle peale natuke pahandavad, süüdistab naine neid oma eravestluse pealtkuulamises :D Jutu seisukohast veidi ebaprofessionaalne, et ma siia smaili panin, aga ma ei saa sinna midagi parata, sest situatsioon läks juba veidi koomiliseks.

Ma saan aru, et on inimesi, kellel on kooliteest kaua aega möödas ja kes võib-olla ei mäleta, mida tähendab kanda koolikotti, mis moodustab poole sinu enda suurusest ja kolmandiku su raskusest. Lapsed ei käi koolis ainult mängimas ja salakavalalt haudumas, kuidas kohaootuses ausatelt prouadelt kohti ära näpata. Nad teevad samamoodi mõttetööd, lisaks veel võib-olla kehalist kasvatustki, käivad pärast tunde sõbral külas või kunstiringis ning on pärast pika päeva lõppu väsinud. Lisaks on lastel vähem jõudu ja neil on täiskasvanutest palju raskem loksuvas bussis ennast kinni hoida. 

Kui minu poole tudiseb kepiga vanaätt, siis ilmselgelt ma pakun talle istet. Või rase naine, või keegi, kellel on laps süles. Või keegi raske kotiga. Või isegi minust natuke vanem inimene. Paraku ei suuda ma leida austust inimeste vastu, kes iseenesest langeksid sobivate kriteeriumite alla, aga hakkavad teisi ausaid kohakandidaate (nagu väikesed lapsed või rasedad) türanniseerima. Valju häälega. 

Vähemalt oli selles bussis hea näha, et nii paljudel inimestel on mingi õiglustunne, põhimõtted, ja et nad ei karda nõrgemate kaitseks välja astuda. 

Seega, eriline kiitus teile, tänased korrakaitsjad, kes te üksteist ei tundnud, aga ometi ühendasite ebaõiglusega võitlemiseks jõud.

Lisakiituse saavad kõik need vaprad vanaprouad ja -härrad, kes kindlameelselt pakutud kohtadest keelduvad, väites, et "ah, latseke, pole häda midagi" ja "ma lähen juba järgmises peatuses maha".

Ahjaa, ja kõik need seismisvõimelised inimesed, kes suvel südamerahuga bussides istusid ja täitsa huviga kohe vaatasid, kuidas üks kipsis käega kodanik suudab seljakoti ja reisikohvriga ennast vasaku käega seistes kinni hoida... 

Teie võite küll kiitusest ainult unistada :D