Anne Selver. Laupäeva õhtu.
Ostan Tartu koju süüa, ülejäänud kraami seas ka 0,3-liitrine siidripudel. Kassas vaatab müüja pärast siidri läbilöömist mind äärmiselt skeptilise näoga ja palub siis dokumenti näidata. Issand. Õnnest värisevate kätega laon ID-kaardi letti, müüja heidab pilgu mu sünniaastale ja muigab. Siidri, pirukate ja õhtusöögi võrra rikkam, asun oma aardeid kotti laduma ning järjekord jõuab minu taga seisnud vanaproua kätte, kes võib olla nii umbes 70-aastane.
Proua, kes on äsja toimunut tunnistanud, vaatab müüjannale otse silma sisse ja ohkab: "Küll oleks tore, kui keegi minult ka dokumenti küsiks ..."
2.
Pühapäeva keskpäev. Loomapood.
Vaatame emaga maal elava koera jaoks mänguasju. Loomapoe naismüüja tuleb appi. Pärast pikka valimist, koerapiltide näitamist ja seda, kui oleme kolmekesi kaalunud erinevate mänguasjade vastupanuvõimet suure õuekoera hiiglaslikele lõugadele, langeb valik kahe tennisepalli kasuks. Poest väljudes ütleb ema, et tuleb millalgi tagasi samale koerale maiuseid valima. Seda kuuldes peatab meid müüja, kes hüüatab "Oodake!", lööb paki koeramaiuseid kassast läbi ja annab meile kaasa. Täiesti muidu.
No comments:
Post a Comment