Elust haige südamega (sõna otseses mõttes)

Mul on süda natuke haige. Mitte ainult selles luuletaja hingevalu mõttes, vaid ka päriselt, sünnist saati. Üldjoontes ei sega antud asjaolu mu igapäevaelu üldse, aga vahetevahel annab see kehaline anomaalia endast märku hirmuäratavate torgetena südamepiirkonnas. Mõnikord (küll harva) on valu läinud nii tugevaks, et olen reaalselt arvanud lõppu lähenemas, ja neil hetkedel hakkan tavaliselt luuletama. Mul on sellest otsese südamevalu teemast mitu luuletust kirjutatud, neist kuulsaim ("3.18", kirjutatud ühe kolmapäeva varahommikul kell 3.18) on sisuliselt testament, milles jagan lahkelt oma lähedastele laiali kogu oma maise vara. 

Aga mõni lühem näide: 

pärast sind
jäi mu süda haigeks
nii et kirjutati
lausa tabletid
3 korda päevas
võtan südamerohtu
nagu vanainimene
pakenditest mille peal
ongi vanad inimesed
aga mis sellest
kui tean
et lõpuks ometi
on sinu vastu ravi

(Kogust "Paradoksid". Enam ma rohtusid ei võta.)

***

ma ei pea

tegema enesetappu

siis kui enam

tõesti ei suuda

sest mu keha

täpsemalt öeldes süda

taob hingega

perfektses sünkroonis

mõõduka mure korral

veidi rütmist

läheb välja pulss

ja terav valu

rinda lööb siis

kui hing 

juba veidi rohkem

välja peab kannatama

ning kui ühel hetkel

enam tõesti ei suuda

tean et tuleb jälle appi

mu kõiketeadev 

kaasa tundev süda

ja lihtsalt lülitab välja

iseend

Ehk siis üks hea asi, mis antud südameteemaga kaasneb, on võimalus seda loomingumaterjalina kasutada.

Viimastel päevadel olen taas pidanud oma rinnas pistva valuga rinda pistma, mis on paljud mind ümbritsevad inimesed minu suhtes äärmiselt tähelepanelikuks ja armastavaks muutnud. Küll tahavad sõbrad täiesti ootamatult keset päeva kokku saada; küll toob kontorijuht mulle kooke ja südamekujulisi kummikomme lihtsalt sellepärast, et "sa oled lihtsalt nii hea". Hmm, aga samas äkki olengi? Igatahes palun vabandust kõigi armsate inimeste ees, keda hirmutanud olen, aga võin kinnitada, et mul pole endal küll vähemalt lähiajal plaani Liiva-Annuse juurde minna. 

Kommid võtan siiski vastu.

Eile käisime Sirly ja Däreniga kirjastuse Tuum uute luulekogude kobaresitlusel, kus pakuti ka veini, ja kuna mõõdukas punase veini tarbimine pidavat südamele kasulik olema, oli mul hea põhjus seda teha. Sest noh, ikkagi ravim, eks ole. Rääkides valutava südame positiivsetest külgedest ... :D