Aga äkki tulete oma mehe juurest minu juurde üle?

Käisin kaubanduskeskuses ja nägin jälle neid ilusaid mesikeelseid LHV-mehi, kes isegi 50-aastastele "tütarlaps" ütlevad ning kangesti teada tahavad, kelle juures me kõik oma pensione ikka hoiame. Toredad noormehed, teevad oma tööd, mis on kahtlemata täiega raske. Mina seda teha ei suudaks, kõik need inimesed, kes sind perse saadavad, ja need, kes sinust lihtsalt mööda kõnnivad, nagu oleksid õhk ... Aga nende nägemine tõi mulle pähe ühe utoopilise mõtte. 

Need LHV-mehed küsivad tavaliselt, mis pensionifondis ma oma raha hoian, ja siis ütlevad, et ou aga jäta see pensionifond kus kurat ja tule hoopis meie omasse. Onju. Lihtsalt teevad ettepaneku, oma lõhnastatud ja hästi treenitud kehades, geelitatud soengutes, triigitud särkides ja peensusteni lihvitud viisakustes, et meie fond on parem kui su praegune, tule meile.

Huvitav, missugune oleks maailm siis, kui inimesed ennast samamoodi väljavahetamiseks pakuksid? Lähedki kaubanduskeskusse ja seal seisab Prisma ees aatriumis mingi ülišarmantne noormees palja lihaselise ülakehaga läikivmusta Mercedese vastu nõjatumas, roos hambus, ühes käes "A" vääriliseks hinnatud doktoritöö, teises kuldse retriiveri kutsikas, kel roosa pael kaelas. Ja siis ta peataks sind mehiselt resoluutse, kuid samal ajal õrnust täis häälega: "Vabandage, tütarlaps! Kellega te praegu koos olete? Ahah, et Matiga. Aga näete, mul on siin uhiuus Mercedes ja kutsikas ja äkki tulete hoopis minu juurde üle? Arvutist võime siin kohe vaadata, füüsilised näitajad on kõvasti paremad kui teie praegusel mehel, rinnalt surun 130, kükk 150, jõutõmme 180. Siin on kõik organisatsioonid, milles ma vabatahtlikutööd teen, siin mu ülikoolikraadid, selle õigusteaduste doktoka siin tegin niisama igavusest ... Muide, ületulemine on väga lihtne, näete, siia-siia pange allkiri ja tehtud. Ah et ei oska praegu niimoodi otsustada, no hästi, mõelge siis. Imelist päeva teile!"

Uue fondiga liitumisel on minu arust kuidagi nii, et ise ei pea üldse vana pangaga ajama neid räpaseid asju ja suhte lõpetamist, uue fondikad korraldavad kõik ise ära. Ja selles minu süsteemis võiks ka nii olla. Et kui kinni püütud naine kirjutabki lepingule alla, siis see uus Mercedese-tüüp helistab Matile ja seletab, et nüüd on selline lugu. Imelist päeva teile!

I am a woman
of passion 
and grace
with body of bullets
and fire
and lace

Teate, mis mulle vallaline olemise juures meeldib?

Suur osa mu sõbrannadest on praegu suhtes ja neid kuhugi välja kutsudes olen hakanud tähele panema ühte kurioosset mustrit. Ükskõik, kas tahan oma suhtes oleva sõbrannaga minna mõnele üritusele, peole või väljasõidule, saan varasema "Oh, tavai!" asemel vastuseks mõtliku "Hmmmmm"-i, millele järgneb "Ma pean enne Mikult/Kasparilt/Tanelilt küsima".

Küsima. Mitte ütlema, et kuule, ma lähen Mari-Liisiga planetaariumisse või Rüütli tänavale vesipiipu tegema. Vaid küsima, kas ikka tohib minna. Ja kui Miku/Kaspar/Tanel siis otsustab, et ega tegelt ei tohi küll, jääb minemata. 

Üksteisega arvestamine on iseenesest ju kaunis, aga sellistel juhtudel mõtled küll, et mida perset :D

Kui oled laps, siis on see arusaadav, et vanemad hoolitsevad su eest ja kontrollivad, kuhu, millal ja kellega sa minna tohid. Läheb natuke aega mööda, sa iseseisvud ja hakkad ise oma elu reguleerima, aina evolutsioneerudes, saavutades sõltumatuse, kasvades inimesena, õppides tegema enda otsuseid. Ja siis mingil hetkel tuleb su ellu inimene, kes tõmbab su jälle nattipidi taandarengusse - sellele teistest sõltumise tasemele.

Siirad õnnesoovid neile, kelle partner kohtleb neid kui endaga võrdset ja täiskasvanud inimest, kes suudab ise otsuseid teha. 

Ning palju õnne meile, vallalistele, keda selline jama teps mitte ei ohustagi.

Kui sõber toob sind tagasi reaalsusesse

Söögiperverte ja hüljatud roose ehk lõunatunnil Tammsaare pargis

Nagu viimaste ilusate ilmadega juba natuke tavaks on saanud, käisin lõunat söömas Tammsaare pargis. Seekord üksinda. 

Üks põhjus, miks mulle üksi kusagil käia ei meeldi, on see, et ma ei jää tavaliselt üksi. Vahel tundub, et olen nagu magnet, mis teisi üksikuid enda poole tõmbab. Aga kui võõras inimene tuleb minu seltskonda otsima, siis ei jätku mul alati jõudu teda lõbustada. 

Seegi kord. Valisin välja ühe pingi, mille ümber veel piisavalt tühje pinke jäi, et inimestest veidi eemal olla, aga niipea, kui olin end oma maise varaga maha laadinud ja valmistusin kahvliga esimese salatiampsu järele sukelduma, istus minu pingile üks meesterahvas. Mõistlikusse kaugusesse, aga ikkagi minu pingile, mis sellest, et lähedusse veel kümmekond vaba pinki jäi. Ta oli kenasti vakka ega häirinud mind seetõttu kuigivõrd, las inimene istub, eks ole. Ainult et teate, mis ta tegi?

Ta vaatas, kuidas ma söön. 

Isukalt, keha minu poole pööratud, kuradima iga suutäit lugedes vaatas, kuidas ma söön. Mul on sellise asjaga minevikust omad deemonid ja kuna ta mu arupärimise peale ööd ega mütsi ei kostnud, tõusin ja läksin eemale teise pingi peale. Ja teate, mis see mees siis tegi? Ta liikus meie (endisel) ühisel pingil täpselt sama koha peale, kust mina äsja tõusnud olin. 

Aga tegelt üks teine asi köitis mu tähelepanu sel lõunal palju rohkem. 

Pargis kõndis noormees. Ilus pikk noormees, käes ilus pikk punane roos. Tal oli kaasas rula, mingid jakid, ühesõnaga igasugust tavaari veel peale selle roosi. Noormees peatus ühe pingi juures ning laotas kõik asjad sinna. Roosi ka. Siis võttis ta oma telefoni. Luges sealt natuke midagi. Ja seejärel läks tuldud teed tagasi. Enne korjas noormees kõik asjad hoolikalt pingi pealt uuesti kokku. 

Aga roosi jättis ta pingile.

Sinililled ja metsamutandid

On kevadine laupäevahommik. Istun Tartust väikesele maakonnabussile, kus enamik reisijaid on pensionärid, kaasas need kõvad nõukaaegsed kilekotid surnuaiaküünalde, lillede ja rehadega. Me möödume peatustest, mille nimed on sellised, nagu Kabina tee, Vana-Kastre ja Sasi, mööduv maastik meenutab oma erkrohelise rohu, valgete kaskete ja sügavsinise taevaga Navitrolla maali. Ühes külavahepeatuses on kiri, et kellelgi on Floki-nimeline kass kadunud.

Olen süvenenud oma nutitelefoni, kui minu kõrval olev võõras vanaproua mind äkki elevusega müksab, bussiaknale osutab ja hüüatab: "Oi, vaata-vaata!". Vaatan aknast välja ja sealne vaatepilt on tõesti päris lahe: umbes 70-pealine kari hanesid, lihtsalt põllul oma asju ajamas. Panen telefoni ära ja jään aknast välja vaatama. Natukese aja pärast möödub buss kaunist hobusekarjast, veidi maad edasi on kari lambaid, nende seas ka eksootiliselt musta värvi isendeid. Viimaks näeme kevadpäikest nautivaid lehmi aasal pikutamas. Varsti tuleb rattatee, mida on oma sõidukiga ära kasutamas väike poiss, kiiver peas ja puha. Ta on täiesti üksi ja võib olla nii umbes viieaastane ning mul käib peast läbi mõte, et linnas ei laseks vanemad pedofiilide kartuses teda mingil juhul niimoodi üksinda sõitma. Tüüp aga muudkui väntab, pea tühi väiksemast mureraasust, sest iga inimene, kes vastu satub, on talle tuttav.

Kevad pildis

Buss keerab täitsa metsa vahele kruusateele ja paneb mu kõige kaugemas peatuses maha. Ema on autoga vastas. Me korjame sinililli ja käime surnuaias, kus Mati olevat hiljuti ühe kivi peal rästikut näinud. Surnuaia kõrval on vana puust koolimaja, mille ees lehvitab emale üks mees. Ema ütleb, et see on surnuaiavaht. Maal tunnevad kõik kõiki. 

Alati oodatud külaline kõrvaltalust

Me sügame naabri koera kõhtu, riisume õunapuude alt lehti, sõidutame üksteist aiakärus, ema küpsetab ahjus hiiglaslikku haugi, mille naabrimees eelmine päev jõest välja tõmbas. Haugi pea ja saba viime kitsedele/metssigadele/ilvestele/huntidele/rebastele/külakassidele/karudele metsa alla. Õhtuks on need kadunud. 

Kui päike loojuma hakkab, lähen rattaga jõe äärde sõitma. Hästi ilus on. Kohati natuke õudne ka, sest keeran vist natuke valest kohast ära ja satun maja juurde, mis võiks hästi sobida "Vale pöörde" filmidesse. Just selle hoone juures kuulengi kõrvalt põõsastest mingit sabistamist ja loodan, et see on kõigest põder, mitte näljane inimesi hakkiv mutant, kes kohe vibu mulle pähe lennutab. Igatahes sõidan edasi ja pärast tagasi ka ja metsamaastik on nii mägine, et tunnen end tõelise ekstreemratturina. 

Vale pööre: ratta eri

Hiljem teeme sauna, mille kuumus käib kontidestki läbi, magan saunamaja teisel korrusel ja ärkan kahe kitse (?) hääleka mõttevahetuse peale. Siis saan veits vaarikavartega laamendada, mis tuleb maasikapeenardest oksakääridega välja lõigata. Seda tehes tuleb vahepeal võidelda maamesilastega, kes varsi millegipärast isukalt kaitsevad. Nende püüdlused on aga asjatud ja ära lõigatud materjali tuleb kokku kaks kuhjaga aiakärutäit. 

Kui saadad tuttavale noormehele ühe oma kõige koledamatest lühijuttudest ja ta lõpetab sinuga pärast seda igasuguse suhtluse ...


... oled ilmselgelt hea jutu kirjutanud :D

Roppused ja ületähtsustamine ehk uue raamatu dilemmad

Ma ei tea endiselt, kas esimesena näeb ilmavalgust mu novellikogu või järgmine luulekogu. Mõlemad vajavad veel tööd, kusjuures kumbki on seotud erinevate probleemidega. See, kumma probleemid esimesena lahendatud saavad, tulebki esimesena. Armastan ma mõlemat võrdselt. 

Raamatut kirjutades tuleb vahel esile selle isiklikkuse küsimus. "Paradokside" puhul polnud see minu jaoks väga teema, sest sealne materjal on küll isiklik, aga mitte nii tundlik, kui ma oma järgmisesse luulekokku olen plaaninud. 

Kõigepealt tuleb "Blondiine armastav mees" ropp. Noh, mitte üleni, aga siiski sisaldab see arvestataval määral roppusi, mille puhul kerkib alati esile küsimus, kas need on vajalikud. Mulle tundub, et on, kui neid on kasutatud sisu tugevdamiseks, mitte puhtalt efekti pärast. Dilemmat tekitab minu jaoks küsimus, kas olen seda nii teha suutnud. Muidugi ka asjaolu, et seda kogu ootavad pikisilmi mu suurimad fännid: mu ema ja vanaema, kes hindavad kauneid pisarakiskujatest daamiluuletusi ega ole kuulnud mind kunagi isegi "perse" ütlemas. 

Nüüd panen ma need "persed" (ja märksa hullemad sõnad) paberile, prindin sadade eksemplaridena välja ja viin poelettidele, kus kõik võivad lugeda, kuidas selline (tsiteerides ühte oma lugejat) "habras ja õrn naisterahvas kirjutab niisuguseid jälkusi". Võib-olla on see mõne jaoks tühine dilemma, aga natuke on selline tunne, nagu paiskaks oma alastipildid internetti. Kas paiskaks?

Teine BAMiga seonduv dilemma on seal sisalduvad isikud. Neid on mitu, aga kohati on neid luuletustes raske eristada. Tähendab, ma loodan muidugi, et lugejad ei hakka järge ajama, kes keegi on ja mis luuletus kellegi kohta käib. Aga niivõrd isikliku teose puhul on see mingis mõttes paratamatu, eriti neil, kelle kohta kirja pandud materjal tõepoolest võib käia. Ma ei tahaks, et teatud inimesed arvaksid, et mõtlen neist rohkem kui tegelikult. 

Muidugi olen ma teoses kajastatud inimestest palju mõelnud, muidu poleks neid luuletusi sündinud. Aga BAM on minu jaoks teraapiaraamat. Ma lihtsalt pidin selle kõik endast välja kirjutama. Tegelaste isikuid kaitstes ja mitte liiga ilmselgelt, aga enda (ja loodetavasti ka teiste) jaoks teraapiliselt. Ning kui keeratud on viimane lehekülg ja kaaned kinni lüüakse, on teema maas. Kõik läbielamised jäävad nende kaante vahele kinni. Mulle meeldib nii mõelda. See on kirjutamine kui teraapia. 

Ning isegi pärast umbes kümmet aastat, kui esimese sellise sain, on kirjad, mis algavad sõnadega "Hea autor!" seda kõike väärt. 

Austades asotsiaale

Tartu. Olen avamas ühte Tasku keskuse klaasustest, alustamaks intensiivset ostlemistuuri. Teiselt poolt klaasuksi tuleb mulle vastu asotsiaalne vanahärra, taarakott käes, valged juuksed peas püsti, suus nii umbes kolm hammast. Emad on mind hästi kasvatanud ja ma avan mehele ukse, et ta oma kompsudega paremini välja pääseks. 

Ta ei osanud seda oodata. 

Mees jääb mulle otsa vahtima, tummaks löödud, siis jõuab olukord talle kohale, ta vaatab mulle otse silma sisse ja ütleb: "Aitäh! Aitäh, suur tänu teile!"

Kui inimene on nii väikese asja pärast niivõrd tänulik, hakkad mõtlema, millise kohtlemise osaks ta siis tavaliselt saab ... Ilmselt mitte väga viisaka. Me oleme harjunud bussis nina krimpsutama, kui sellised kodanikud (kes, olgem ausad, ei ole isegi tavapärases mõttes kodanikud) kusagil istmel ebameeldivaid aroome eritavad. Või bussipeatuses paar sammu eemale astuma, kui nad meie kõrval asuvatesse prügikastidesse kiikavad. Ma teen seda ka ise kogu aeg. Aga mõnel teisel juhul võib neile ikkagi näidata, et neist hoolitakse. Näiteks sellega, et ulatad läheduses luusivale pompsule oma pudeli, kui oled selle tühjaks joonud. Või ütled oma trepikojas elavatele parmudele tere. Või hoiad ust lahti, et asotsiaal paremini välja pääseks. Mis siis, et ta on asotsiaal. 

Ei. 

Eriti siis, kui ta on asotsiaal. Kui inimese elu on niigi pekkis, siis on vähim, mis tema heaks teha saad, talle ust avada. 

Hommikused parfüümirõõmud

Sõidan bussiga tööle. Muidu hommik nagu iga teinegi, aga seekord tunnen, kuidas keegi bussisolijatest kannab minu kunagist lemmikparfüümi, mida mulle teadaolevalt Eestis enam kahjuks ei müüda. 

Tõeline nostalgialaks. Aga samal ajal tekkis suur tahtmine üle bussi küsida, kes seda spetsiifilist Anna Sui lõhna kannab ja kust poest ta selle ometi leidis.