Söögiperverte ja hüljatud roose ehk lõunatunnil Tammsaare pargis

Nagu viimaste ilusate ilmadega juba natuke tavaks on saanud, käisin lõunat söömas Tammsaare pargis. Seekord üksinda. 

Üks põhjus, miks mulle üksi kusagil käia ei meeldi, on see, et ma ei jää tavaliselt üksi. Vahel tundub, et olen nagu magnet, mis teisi üksikuid enda poole tõmbab. Aga kui võõras inimene tuleb minu seltskonda otsima, siis ei jätku mul alati jõudu teda lõbustada. 

Seegi kord. Valisin välja ühe pingi, mille ümber veel piisavalt tühje pinke jäi, et inimestest veidi eemal olla, aga niipea, kui olin end oma maise varaga maha laadinud ja valmistusin kahvliga esimese salatiampsu järele sukelduma, istus minu pingile üks meesterahvas. Mõistlikusse kaugusesse, aga ikkagi minu pingile, mis sellest, et lähedusse veel kümmekond vaba pinki jäi. Ta oli kenasti vakka ega häirinud mind seetõttu kuigivõrd, las inimene istub, eks ole. Ainult et teate, mis ta tegi?

Ta vaatas, kuidas ma söön. 

Isukalt, keha minu poole pööratud, kuradima iga suutäit lugedes vaatas, kuidas ma söön. Mul on sellise asjaga minevikust omad deemonid ja kuna ta mu arupärimise peale ööd ega mütsi ei kostnud, tõusin ja läksin eemale teise pingi peale. Ja teate, mis see mees siis tegi? Ta liikus meie (endisel) ühisel pingil täpselt sama koha peale, kust mina äsja tõusnud olin. 

Aga tegelt üks teine asi köitis mu tähelepanu sel lõunal palju rohkem. 

Pargis kõndis noormees. Ilus pikk noormees, käes ilus pikk punane roos. Tal oli kaasas rula, mingid jakid, ühesõnaga igasugust tavaari veel peale selle roosi. Noormees peatus ühe pingi juures ning laotas kõik asjad sinna. Roosi ka. Siis võttis ta oma telefoni. Luges sealt natuke midagi. Ja seejärel läks tuldud teed tagasi. Enne korjas noormees kõik asjad hoolikalt pingi pealt uuesti kokku. 

Aga roosi jättis ta pingile.