Olen süvenenud oma nutitelefoni, kui minu kõrval olev võõras vanaproua mind äkki elevusega müksab, bussiaknale osutab ja hüüatab: "Oi, vaata-vaata!". Vaatan aknast välja ja sealne vaatepilt on tõesti päris lahe: umbes 70-pealine kari hanesid, lihtsalt põllul oma asju ajamas. Panen telefoni ära ja jään aknast välja vaatama. Natukese aja pärast möödub buss kaunist hobusekarjast, veidi maad edasi on kari lambaid, nende seas ka eksootiliselt musta värvi isendeid. Viimaks näeme kevadpäikest nautivaid lehmi aasal pikutamas. Varsti tuleb rattatee, mida on oma sõidukiga ära kasutamas väike poiss, kiiver peas ja puha. Ta on täiesti üksi ja võib olla nii umbes viieaastane ning mul käib peast läbi mõte, et linnas ei laseks vanemad pedofiilide kartuses teda mingil juhul niimoodi üksinda sõitma. Tüüp aga muudkui väntab, pea tühi väiksemast mureraasust, sest iga inimene, kes vastu satub, on talle tuttav.
Kevad pildis
Buss keerab täitsa metsa vahele kruusateele ja paneb mu kõige kaugemas peatuses maha. Ema on autoga vastas. Me korjame sinililli ja käime surnuaias, kus Mati olevat hiljuti ühe kivi peal rästikut näinud. Surnuaia kõrval on vana puust koolimaja, mille ees lehvitab emale üks mees. Ema ütleb, et see on surnuaiavaht. Maal tunnevad kõik kõiki.
Alati oodatud külaline kõrvaltalust
Me sügame naabri koera kõhtu, riisume õunapuude alt lehti, sõidutame üksteist aiakärus, ema küpsetab ahjus hiiglaslikku haugi, mille naabrimees eelmine päev jõest välja tõmbas. Haugi pea ja saba viime kitsedele/metssigadele/ilvestele/huntidele/rebastele/külakassidele/karudele metsa alla. Õhtuks on need kadunud.
Kui päike loojuma hakkab, lähen rattaga jõe äärde sõitma. Hästi ilus on. Kohati natuke õudne ka, sest keeran vist natuke valest kohast ära ja satun maja juurde, mis võiks hästi sobida "Vale pöörde" filmidesse. Just selle hoone juures kuulengi kõrvalt põõsastest mingit sabistamist ja loodan, et see on kõigest põder, mitte näljane inimesi hakkiv mutant, kes kohe vibu mulle pähe lennutab. Igatahes sõidan edasi ja pärast tagasi ka ja metsamaastik on nii mägine, et tunnen end tõelise ekstreemratturina.
Vale pööre: ratta eri
Hiljem teeme sauna, mille kuumus käib kontidestki läbi, magan saunamaja teisel korrusel ja ärkan kahe kitse (?) hääleka mõttevahetuse peale. Siis saan veits vaarikavartega laamendada, mis tuleb maasikapeenardest oksakääridega välja lõigata. Seda tehes tuleb vahepeal võidelda maamesilastega, kes varsi millegipärast isukalt kaitsevad. Nende püüdlused on aga asjatud ja ära lõigatud materjali tuleb kokku kaks kuhjaga aiakärutäit.
No comments:
Post a Comment