Austades asotsiaale

Tartu. Olen avamas ühte Tasku keskuse klaasustest, alustamaks intensiivset ostlemistuuri. Teiselt poolt klaasuksi tuleb mulle vastu asotsiaalne vanahärra, taarakott käes, valged juuksed peas püsti, suus nii umbes kolm hammast. Emad on mind hästi kasvatanud ja ma avan mehele ukse, et ta oma kompsudega paremini välja pääseks. 

Ta ei osanud seda oodata. 

Mees jääb mulle otsa vahtima, tummaks löödud, siis jõuab olukord talle kohale, ta vaatab mulle otse silma sisse ja ütleb: "Aitäh! Aitäh, suur tänu teile!"

Kui inimene on nii väikese asja pärast niivõrd tänulik, hakkad mõtlema, millise kohtlemise osaks ta siis tavaliselt saab ... Ilmselt mitte väga viisaka. Me oleme harjunud bussis nina krimpsutama, kui sellised kodanikud (kes, olgem ausad, ei ole isegi tavapärases mõttes kodanikud) kusagil istmel ebameeldivaid aroome eritavad. Või bussipeatuses paar sammu eemale astuma, kui nad meie kõrval asuvatesse prügikastidesse kiikavad. Ma teen seda ka ise kogu aeg. Aga mõnel teisel juhul võib neile ikkagi näidata, et neist hoolitakse. Näiteks sellega, et ulatad läheduses luusivale pompsule oma pudeli, kui oled selle tühjaks joonud. Või ütled oma trepikojas elavatele parmudele tere. Või hoiad ust lahti, et asotsiaal paremini välja pääseks. Mis siis, et ta on asotsiaal. 

Ei. 

Eriti siis, kui ta on asotsiaal. Kui inimese elu on niigi pekkis, siis on vähim, mis tema heaks teha saad, talle ust avada.