Väike 2019. aasta kokkuvõte

Istume nelja töökaaslasega aasta viimasel päeval ühes reklaamiagentuuris. Kellegi arvutist mängib muusika, parajasti täidab tuba lugu "She's a maniac". Vahepeal räägime erinevatel teemadel, siis jälle nokitsevad kõik oma asju teha. Korruse peal valitseb suures osas tühjus, enamik on puhkusel. Ja mina mõtlen veidi möödunud aastale tagasi. 

Võrreldes 2018ndaga oli aasta 2019 kindlasti positiivsem. Käisime Karliga minu senise elu suurimal seiklusel ja telkisime-hääletasime kaks nädalat Itaalia-Saksamaa mägede vahel. (Kes pole meie rännakust veel lugenud, saab alustada selle postituse juurest.) Reisidest jääb kindlasti meelde ka see, kui töökaaslastega suvel oma Hiiumaa kalamehe juures käisime. 

Aastal 2019 sain muu hulgas proovida, kuidas on elada koos kõigepealt oma parima sõbra ning veidi hiljem parima sõbrannaga. Õppisin neist kogemustest nii mõndagi. 

Aasta suurim pärl on minu jaoks ilmselt luulekogu "Blondiine armastav mees" ilmumine, mille tagasiside ületas kõiki ootuseid ja mis on praeguseks poodidest välja müüdud. Kirjanduslike saavutuste hulka võib lugeda ka eripreemia Värske Rõhu noorte kriitikute konkursilt ning asjaolu, et sel aastal kirjutasin rohkem luulet kui ühelgi varasemal. Lisaks väisasin Drakadeemiat, kus õppisin Jim Ashilevilt üht-teist loovkirjutamise kohta juurde. 

Aasta lõpus lisas vürtsi kiri BFMist, mille autor teatas, et tahab minu novelli "Elajad" filmiks teha. 

Mul on hea meel, et minu ellu kuuluvad inspireerivad, tugevad ja südamlikud sõbrad, töökaaslased, pereliikmed ja kaaskirjutajad, ning et neid on aastaga lisandunud. Tegelikult sellegi üle, et on kadunud need, kes on pidanud kaduma, sest see võimaldab olla valitud õigetele kvaliteetsem seltsiline. Mul on hea meel, et K6VN on täies elujõus ja toimub iga kuu viimasel neljapäeval, pakkudes kõigile võimalust oma loomingut rahvaga jagada. Mul on hea meel, et mu sõbrad ja perekond on olnud terved ja õnnelikud ning loodan, et see jääb nii ka tuleval aastal. 

Ja nüüd tagasi algusesse.

Mulle meeldib see kontor, kus praegu istun. Siin saab iga päev nalja, iga päev on täis ilu, loomingut, kunsti, kirjandust, muusikat ja värve. Siin on olnud ka väga raskeid hetki, aga mitte praegu, kui arvutist hakkas just mängima ABBA "Dancing Queen" ja meesdisainer sellele kaasa laulab.

Sõbrad. Soovin teilegi tänaseks mõnusaid mälestusi möödunud aastast. 

Ilusat vana-aastaõhtut ja edukat uut! 

Appi, olen üksi! Ehk paar sõna suhtekultusest

Olen hakanud enda ümber täheldama ühte tendentsi: inimeste vajadust paarilise järele. Ühiskond, ja kõige enam ilmselt religioon, on pannud meid uskuma, et vajame täiuslikuks õnneks enda kõrvale teist inimest. Seda rõhutab meile päevast päeva ka sõprade-tuttavate sotsiaalmeedia, mis kajastab nii paarikeste koosveedetud aega spaades ja puhkusereisidel kui ka nende ühiseid pidusid, kohtinguid, aastapäevi, kihlumisi. Tekkinud närivat tunnet tugevdab veelgi mälestus dopamiinist ja oksütotsiinist, mis meie keha soojusega täitis, kui keegi meid viimati suudles. Tõsi, et õige partneriga võib elu olla ilusam. Aga – pange tähele – õige partneriga.

On täiesti normaalne, et me igatseme end tunda armastatuna, kuid sealjuures on minu arvates kaks tähtsat punkti: partneri valikul ei tasu leppida ükskõik kellega ega nõuda liiga paljut.

Alustagem esimesest. Olen saanud mitmeid armastuskirju meestelt, kes mind üldse ei tunne, kuid väidavad, et sooviksid minuga suhtesse astuda. Mitme (mittesuhtes) tuttavaga rääkides on nad öelnud, et võtaksid ükskõik kelle, peaasi, et mitte üksi olla. Olgu vähemalt keegigi. Keegi, kes annaks elule mõtte, keegi, kes suudaks eksi peast kaotada, keegi, kellega poleks enam igav. Kahjuks kiirustatakse selliste eesmärkidega tihti suhetesse, mis lõpevad sama kiiresti kui algavad – enamasti põhjusel, et üks paarilistest leiab oma tõelise armastuse. Elu on vähemalt mulle näidanud, kuidas parimad suhted sünnivad iseenesest. Ja kui tekib jälle hirm, et üksi elatud elu on mõttetu, siis loe, kuidas Jeemenis, Indias või Somaalias 10-aastaseid tüdrukuid vanade meestega abielluma pannakse, ja ole tänulik, et sul on võimalus ise kaaslane v a l i d a. Loe Delfi Naistekast lugejakirju, kus suhtes inimesed tunnistavad oma kaaslase petmist või seda, et küll ei peta, kuid igatsevad juba pikk aega tema asemel hoopis midagi paremat.   

Mulle meeldib väga üks visuaalne skaala sellest, kuidas on kasulik olla pigem üksi kui halvas suhtes. Oletame, et sul on viis trepiastet: 1., 2., 3., 4. ja 5, mille puhul 1. on alumine ja 5. kõige kõrgem, tähistades täiuslikku õnne. Kujutlegem, et oled parajasti astmel 3 ja väga halvas suhtes. Selleks, et õnnelikuks saada, pead sellest suhtest lahkuma, mis tähendab, et astud korraks sammu allapoole (sest lahkuminek mõjub vähemalt mõnda aega emotsionaalselt raskelt). Seejärel saad astuda tagasi 3. astmele ning sealt edasi liikuda. Kui oled aga 3. astmel üksi, jääb eelnimetatu kõik vahele ja saad otse üles ronida.

Teiseks tahan rääkida liiga palju nõudmisest. Kui esimest tendentsi olen märganud pigem meeste seas, siis teise puhul jäävad silma naised. Eesotsas kogu selle väärin-parimat-ootan-meest-kes-kohtleks-mind-nagu-printsessi-temaatikaga. Okei, aga kas ikka väärid? Jah, iga naine väärib härrasmehelikku kohtlemist, aga ma arvan, et suhe iseenesest ei ole inimõigus. Selleks, et kelleltki midagi saada, pead talle midagi vastu pakkuma. Ja alati ei piisa ilus olemisest, sest mehedki tahavad aeg-ajalt maailmaasju arutada, nõu küsida, tunda, et nad on armastatud ja hoitud. See ma-olen-printsess-õige-mees-peab-mind-hellitama-mõtteviis ei ole tihtipeale põhjendatud. Päriselu ei ole romantiline film, kus rikas ja haritud lokkispäine sixpack'iga Romeo lendab üle maade-merede, et kohmakale ja totule, kuid piltilusale Jessicale armastust avaldada. Kui tahad meest, kes on ilus, tark, edukas ja hooliv, siis tasub kõigepealt proovida, kui lihtne on endas neid omadusi arendada, ning alles seejärel asuda neid teistelt nõudma. Just saying.

Kui sinu eesmärk on ilus suhe, siis oota. Arenda ennast, suhtle, avasta maailma, täienda end inimesena. Kui kohtad sel rännakul nimega elu kedagi, kes keegi tekitab sinus õige tunde, siis võitle tema eest, sest armastus on imeline, aga kui see pole sinu teema, siis veere üksi edasi. 

Sest mida sotsiaalmeedia ja õel alateadvus sulle ka öelda ei püüaks, see on okei.

Gripi päevikud ehk tabletid, deliirium ja oksekauss

Neljapäeva öö

Olen äsja jõudnud koju detsembrikuu k6vnilt (ja selle afterparty'lt Levikas) ning saanud vaevalt tunnikese magada, kui ärkan metsiku kõhuvalu ja külmavärinatega. Uhan endale aga lisateki peale ja püüan edasi magada, aga see ei õnnestu kohe kuidagi. Lähen kööki vett võtma ja tagasiteel magamistuppa teen kiire peatuse vannituppa, sest pean oksendama. Tean, et asi pole alkoholis, sest olen õhtu jooksul tarbinud ainult paar õlut ega ole isegi purjus. Asi on vägagi murettekitav, kuna juba mõne tunni pärast olen plaaninud istuda Tartu rongis ja sõita maale: metsa, puhta õhu, vaikuse ja saunamaja juurde. Suundun nördinult tagasi voodisse. Kuna külmavärinad ei lase magada, hakkan Elroni lehelt uurima, kas rongipiletit saaks vajadusel tagastada. Saab küll ja ma teen seda. Võtan ühe söetableti ja Paracetamoli. Magan vahelduva eduga reede lõunani, ärkamispauside ajal joon vett, sest kurk kuivab metsikult. 

Reede

Tee, mis tahad. Ma ei suuda. Pead. Padjalt. Tõsta. Nii, kui seda üritan, läheb pilt silme eest täiesti mustaks. Proovin kuidagi kööki roomata, et hambaid pesta ja veevarusid täiendada. Söögiisu pole üldse. Rooman tagasi voodisse ja asun lähedastele oma kurba saatust jagama. K pakub, et võib mulle süüa tuua. Kuna minus pole siiski kadunud lootus veel kunagi söömisega tegeleda, olen tänulik ja nõus. Ta helistab mulle varsti poest ja loen talle oma soovid ette, milleks on tähestikusupp, kaks mahlapulka, Coca-Cola, poolik seemneleib ja tops Merevaiku. Antud hetkel ajab mõte toidust mind küll iiveldama, aga mõelgem siiski ka tuleviku-Mari-Liisile. K jõuab kiiresti mu maja ette ja selleks, et oma aarded kätte saada, pean kuidagi neljandalt alla koperdama. K on toidukoti välisukse ette asetanud ja hoiab ise nakatumisohu vältimiseks mõõdukasse kaugusse. Ta tõdeb vaid, et ma ei näe just kõige parem välja. Tal on õigus. 

Tagasi üles jõudnuna panen jäätised ja Coca külma ning siis olen täiesti läbi. Vajun diivanile ja jään magama. Jope ja salliga. Ärkan vahepeal, aga võrreldes ööga on nii hea soe olla, et jope tundub täitsa hea mõte. Magan edasi. Siis otsustan ikkagi inimeseks hakata, võtan üleriided seljast ning kolin tagasi voodisse. Kraadin end esimest korda ja saan tulemuseks 38,68 kraadi. Värinad on möödas, nüüd on kogu olemine hästi kuum. Ülejäänud õhtu veedan enamasti voodis, sest iga voodist tõusmine tähendab riski kusagil korteri peal kokku kukkuda. Vahepeal tuleb siiski riskida, näiteks ütleb ellujääja minus, et pean midagi sööma, mistõttu tarbin ära kaks K toodud mahlapulka. Need püsivad isegi sees. Mind hirmutab mõte, et ma pole päeva otsa midagi muud söönud, mistõttu proovin isegi hakata tähestikusuppi soojendama, aga see missioon feilib haledalt, sest niipea, kui olen vee potiga pliidile pannud, läheb pilt jälle silme eest ära. Mõtlen, et asi võib olla ka madalas veresuhkrus ja joon natuke Coca-Colat. Tuju on äärmiselt kehv, et pean niimoodi kodus passima, ainsaks takistuseks minu enda füüsis. Nutan natuke, aga silmad on palavikust nii paistes, et see pole kõige mõnusam. Hakkan vaatama filmi "Mean Girls". Pärast seda leban lihtsalt voodis. Mõtted suunduvad väga veidratele radadele, nii et see tundub juba deliiriumina. Ellujääja minus ei lase siiski mul end kaua haletseda, vaid ütleb, et pean terveks saama. Seepärast võtan enne ööund ühe Paracetamoli ning toon igaks juhuks voodi kõrvale kausi veega, juhuks, kui olen liiga nõrk, et oksendamiseks vannituppa minna. Lisaks hoian mõnda aega otsaesisel külma vette kastetud sokki, et palavikku vähendada. See aitab. 

Laupäev

Oksekaussi ei lähe öö jooksul vaja. Külmavärinaid pole ja magan mõnusat und. Palavik on langenud juba 37,70 kraadini ja enesetunne veidi parem. Vaatan filme "Level 16" ja "Hosteli" esimest osa, loen veidi "Stepihunti", kirjutan paar uut luuletust. Õue ei saa ma ka täna kindlasti minna, sest kui veidi kauem püsti olla, hakkab halb. Õnneks kannatan juba veidi rohkem süüa. Hiljem teen tähestikusuppi ja söön seda päeva jooksul väikeste kogustena. Magan. Püüdes enda eksistentsile mingitki õigustust leida, paigutan puhta pesu kuivamisresti pealt kappidesse ja pesen toidunõud. 

Õhtuks on jälle kuidagi väga kurb olla. Loen "Stepihunti" ja hiljem ka austajate poolt kirjutatud vanu armastuskirju, et tuju parandada. Tajun endas jälle kerget deliiriumit ja püüan seda luules ära kasutada. Nii valmis näiteks selline tekst:

okse

palavik

deliirium

peavalu

kõhuvalu

kaelavalu

valu

kuumus

deliirium

okse

ja aknast piiluv

talvine päike

(sest ma ei taha

et mu viimane

kirjapandud sõna

oleks okse)

Kohustuslik Paracetamol hinge alla ja head ööd.

Pühapäev

Magasin taas hästi. Enesetunne on juba päris hea, ainult et pea valutab nii rängalt, nagu keegi oleks mind öösel tellisega korduvalt kuklasse tümitanud. Sellele vaatamata suudan aga edukalt toas ringi toimetada. Teen hommikusööki ja teed, võtan ühe valuvaigisti ja käin pesemas. Viin kausi oma voodi kõrvalt tagasi vannituppa, seda ei lähe vast enam tarvis. Palavikku ka pole. Pakin end korralikult riidesse, sest näen aknast lund, mida seal enne mu haigestumist ei olnud. Toidupoe poole kõndimine tundub veidi riskantne ja teen seda lootes, et ma: a) poole tee peal ei minesta; b) kellelegi ootamatult peale ei oksenda. 

Ostan sušit, Coca-Colat, pipraviina (iu, aga see on kõhuviiruste korral kasulik), apelsine, kohukesi, Caesari salatit, juustupallikesi, jne, jne, jne - aga noh, oma läbielamiste tõttu väärin hellitamist. Kui oled viimased kaks päeva peaasjalikult vaid vedelikest toitunud, on see esimene sušiamps superhea. Pärast sušit võtan pitsi pipraviina. Tunnen end tegelikult päris hästi, isegi kõht ei valuta enam, aga nii profülaktika huvides. 

Homme lähen tööle. 

See tervenemise protsess on haiguste juures tegelikult inspireeriv. Üks päev oled terve päeva palavikuga voodis, järgmisel suudad juba üht-teist ette võtta, kolmas päev sammud üksinda poodi, aeglaselt nagu sõjaohver, aga sammud, kurat ... Me kõik oleme midagi sellist läbi teinud ja minu arust näitab see, et samavõrd nagu meie organism on võimeline haigustega võitlema, oleme ka ise võimelised katsumustest välja tulema. Seni, kuni meil on siht silme ees. Olgu selleks siis uus töökoht, suhe või esimene tahke toit kolme päeva jooksul. 

Kükloopkass ja hobune

Nägin unes, et käisin veel gümnaasiumis. Suhteliselt koolipäeva alguses avastasin, et mul on kõikide ainete õppematerjalid koju jäänud. Otsustasin ühest tunnist ja söögivahetunnist poppi teha ning kodus asjade järel käia, mis võtnuks umbes tunnikese. Püüdsin kiirustada.

Millegipärast oli kool Tartus Annelinnas ja kodubussi läksin ootama Kalda tee peatusesse. Seal nägin enda ees üht musta kassi. Tal oli ainult üks suur särav roheline silm, millega mind ainiti vaatas. Võtsin telefoni, et temast pilti teha. Olin rahul, et oma kogusse nii lahedaid pilte saan, aga siis läks asi isegi paremaks. 

Kusagilt hakkas levima muinasjutuline udu ja päikeseloojang värvis taeva punaseks. Kass püsis endiselt eeskujulikus poosis, kui tema selja tagant liikus aeglaselt üha lähemale üks hobune. Üleni valge, pika tuules lehviva lakaga. Ja ta jäi täpselt kassi taha seisma.

Ärgates leidsin oma telefonist fotod valgest hobusest, seismas üheainsa silmaga musta kassi taga, ümber pehme udu ja taustal punane taevas. 

Nali.

Aga see oleks olnud nii vinge.