You could be a bad motherf*cker but that don't make you a man

Lights, camera, acción

I'll do it on my own

Don't need your money, money

To get me what I want

All I wanna do is get high by the beach

Get high by the beach, get high

Kui inimesed on head ehk kurbuselugejad

Ma olen viimastel aastatel tihti täheldanud, et pole üksi. Sõbrad ja pere on mul alati olemas olnud, aga võõrad inimesed nagu. 

Millegipärast paistab see eriti hästi välja siis, kui mul on raskem aeg. Enamasti siis, kui püüan kellestki üle saada. Mul on elus armastusega vedanud, aga olen lasknud ka endale liiga teha, ja ole sa kuitahes tugev, see mõjutab. 

Ja ma ei tea, kas mu praegune sisemine võitlus paistab kuidagi välja, aga inimesed on jälle kuidagi eriti lahkeks muutunud. Bussiga sõites lasevad võõrad mehed mind enda ees välja, kohvikusse sisenedes hoiavad uksi lahti. Töökaaslased küsivad, kas saavad mu raamatut osta. Kui trammipeatuses seisan, tuleb mu juurde noorpaar, kelle naisesindaja selgitab, et trammid ei käi praegu selles peatuses ja soovitab hoopis bussi peale minna. Taksojuht ei taha minult sõidu eest raha. Nad ei pea seda kõike tegema. Aga teevad. Ja kui oled kogu aeg natuke kurb, siis see aitab, isegi niisugused väikesed asjad.

Ja siis lähed ühel õhtul poetry slam'i eelvooru, kus oled varasematel kordudel ainult kaotanud. Aga seekord annab rahvas just sulle kõige rohkem punkte ja tunned jälle seda kummalist vaikivat toetust. Võõrastelt inimestelt. Just nagu nad teaksid.

Ma ei tea, kuidas nad teavad.

Hästi küpsetatud iha toore liha järele

“Toorelt” (“Raw”)

Režissöör: Julia Ducournau

2016

Ah, need prantsuse filmid oma söögikultusega … Oui, aga sedapuhku pole fookuses mitte croissant’id ega Camembert, vaid inimliha. Ometi ei tasu filmile “Toorelt” läheneda nii, nagu pealkirjas soovitatud. Selle mõju pääseb esile vaid siis, kui märgata õuduste taga osavalt loodud ilu: kõnekaid sümboleid, armastuse keelt ning muusikat, mis jääb vaatajasse settima ka pärast lõputiitreid.

Julia Ducournau’ debüütfilmil on veidi ühist õudusfilmidega „Teeth“ (2007) ja „Carrie“ (1976/2013). Nagu “Teethi” Dawn ja “Carrie” nimitegelane, on Justine seni käitunud igati hästi ja õiglaselt (mida sümboliseerib ju nimigi), kuid nagu Dawni ja Carrie puhul, ei tundu karma Justine’i heaks toimivat. Talle tehakse pidevalt liiga ning selle ebaõigluse kulminatsioon äratab tõelise kiskja. Sealjuures võib Justine’is tekkinud lihaiha võtta sümbolina: siiani on preili Õigluse headusest “toitunud” teised. Kas just samal viisil, aga selline ebaõigluse all murdumine võiks ilmselt nii mõnelegi vaatajale äratundmist pakkuda.

Peategelase võitlust oma ihadega saab käsitleda kui tema püüdu emantsipeeruda. Näiteks on naiseliku vabanemise seisukohast üsna kõnekas koht, kus õde Justine’i püsti urineerima õpetab, aga ka laused, nagu “See on minu v*tt!” või “Sa oleksid pidanud mind lööma!”. Viimane lause tundub võrdsete õiguste kontekstis eriti tähelepanuväärne, olles suunatud naisründajalt meesohvrile. Tänu sellele mõjub “Toorelt” igati värskelt filmide kõrval, mille hukatuslike naiskangelaste põhimotivatsioon seisneb pelga lihaiha täitmise asemel meestele kättemaksmises (nt “I spit on your grave”, “Promising young woman”).

Õudne on muidugi ka. Filmist õhkuvale närvilisele õõvale aitab tublisti kaasa Justine’iks kehastunud Garance Marillier’ näitlejaosavus. Nimelt väreleb Marillier’ olemuses samasugune haprus, nagu Lars von Trieri filmide näitleja Charlotte Gainsbourg’ persona’s, mis paneb ärevale tegelasele ärevusega kaasa elama. Lisaks vajab Justine’i arengu kujutamine skaalal “süütu taimetoitlane – verejanuline võrgutaja” mõjuvat illustratiivset materjali, mille pärast “Toorelt” vähemalt paar imetlejat kaotab. Sõrmeluu küljest liha näkitsemine ja kehalt põletikulise naha eemaldamine on vaid mõni näide. Ühtlasi püsib tempo hoogne ja enne järgmise võika stseenikäntsaka ulatamist ei anta vaatajale eelmise seedimiseks palju aega. Vaatamine on pingeline, kuid närvikulu väärt. Miks?

Ilu pärast. Ilu serveeritakse vaatajale nii prantsuse keele kui ka sümbolistlike viidetega, mis meenutavad varem mainitud von Trieri filmide omi. Vaatajat ootab kuhjaga tõlgendamisrõõmu, kuid sealjuures on Ducournau’ sümbolite (potentsiaalne) tähendus märksa kättesaadavam, kui näiteks von Trieri “Antikristuses”. Maitset lisavad ka mõnusad vihjepalakesed, millest puänt lõpuks tervikliku à la carte eine moodustab. Erilist tähelepanu väärib aga muusika, mida on kasutatud kas a) vaevumärgatavalt, et vaatajat mõne ootamatu õudusega üllatada või b) maksimaalselt – erilise tähendusrikkuse loomiseks. Üks võikamaid stseene saab oma tähenduse suuresti tänu toimuva tähtsust märkivale võimsale teemaloole.

Loodan, et vaataja peab vastu, vaatab pärast filmi peeglisse ja naudib kasvõi korraks tõelise enda élan vital’i. Mingil moel inspireerib “Toorelt” just iseennast leidma – neid, kes julgevad seda ampsata. Siiski tasub meeles pidada, et tegu on suutäiega, mida võttes oleks hea kõht tühi ja okseämber lähedal hoida.

Kaks nalja emadelt

Selle nädalavahetuse veetsin ema ja vanaemaga. Nendega saab nii nalja kui ka kuuleb eluks kasulikke tarkusi. Õnneks olen nende mõttevälgatusi pidevalt dokumenteerinud. Siin on paar viimast. 

Ema (laupäeva keskpäeval): "Ma käin korra Super Alkos ära. See on siinsamas."

Mina (hämmeldunult): "Aga ... sa ju ei joo?"

Ema: "Jaa ... Aga sealt saab hea hinnaga sukapükse."

*

Vanaema (püüab magamistuppa siseneda): "Mari, ma tahan korra, et sa ühte asja vaataksid."

Mina: "Oota, ma olen paljas praegu."

Vanaema (solvunult): "Aa, sa oled paljas. Sind ei tohi siis vaadata, kui sa paljas oled."

Mina: "Tohib ikka, tule vaata."

Vanaema: "Aga vot enam ma ei taha."

*

Olgu tervitatud emad!

PS! See aksioloogia ja nanotehnoloogia postitus tuleb kunagi hiljem.

Sorri, et nii ebaintelligentne postitus ...

 ... järgmine kord kirjutan nanotehnoloogiast või aksioloogiast, aga ma olen seda laulu täna vähemalt seitse korda kuulnud ja see on sõltuvus, millest on raske vabaneda.

Dadadadadaadaaa ... dadadadadaadaaa ...

Päriselt ka. Ma vajan abi.

Üks unenägu Juulist

Nägin unes, et olin hullumajas. Ma olin äsja enesetappu üritanud ja mõistsin pärast, et ehk tasuks selles asjus professionaalide poole pöörduda. Läksin registratuuri ja lasin end ise arvele võtta. 

Haiglas kohtusin tüdrukuga, kelle nimi oli Juuli. Saime kiirelt sõpradeks. Ta oli kõige positiivsem inimene üldse, tõeline päike inimnahas. Nii me seal kahekesi päevad läbi hängisime, eriloa alusel võisime isegi koos jalutamas käia, mõlemad sellised väikesed ja armsad. Ühe jalutuskäigu ajal küsisin Juulilt, miks temasugune rõõmupall niisuguses kohas on. Ta tõstis varruka üles ja näitas pakse arme oma käsivartel, ütles, et tegeleb enesevigastamisega. Mulle ei mahtunud see pähe. Ise nii vahva ja lõikab ennast. Siis küsis ta minu kohta sedasama ... Seal me olime, üdini rõõmsad ja kõigest loobunud samal ajal. Kaks paradoksi. 

Jalutuskäigu lõpus ütles Juuli, et ta läheb nüüd koju. Kallistasime ja mul olid pisarad silmas. Hakkasin üksi haigla treppidest üles minema, aga alles olid ainult esimene ja viimane aste. Vahepealsete asemel laius kuristik. Venitasin jalgu ja sain kuidagi ikka kuristikust üle. 

Trepi lõpus ootas valges kitlis õde, kandik rohtudega käes.