Kui elu korraldamine käib reality-saate järgi

Kolmapäeva õhtu. Viimaks ometi on käes aeg K ja minu kauaoodatud Skype'i vestluseks. 20 minutit enne kella poolt üheksat helistab K.

K: "Kuule, kas sulle sobiks, kui me selle kell 21.15 teeksime? Mul tuli meelde, et see Kalvi-Kalle saade hakkab kell kaheksa, ja ma pean ta seiklused enne ära vaatama." 

M-L: "Issand, jah. Aga mul pole ju telekat, nii et ma ei saa siis kaua rääkida. Pean kohe hiljem selle asja järele vaatama."

#whatreallymatters
#friendshipthatunderstands
#kalvikalleandhelenforever

Tantsumaiused

Järgmised nopped pärinevad telesaatest "So you think you can dance". See, mida need inimesed oma kehadega teha oskavad, ületab inimvõimete piire. 

See noormees võitis Austraalia saate. Pärast seda videot pole vist vaja öelda, kuidas.

Üks ammuseid lemmikuid. Üldse on hip-hopi kavasid vist kõige põnevam jälgida.

Jõmpsikad ja tiaarad

Ma ei vaata tööväliselt kuigi palju telesaateid, aga millalgi jäi mulle silma, kuidas telepurki olid üsna võikal moel püütud väikesed lapsed. Täpsemalt öeldes oli tegu saatega "Toddlers and Tiaras", mis kajastab 4-10-aastaste laste iludusvõistlusi. Ja kui ma ütlen iludusvõistlusi, siis ei ole see mingi aww, väike Maimu pani ema kingad jalga ja värvis huuled ära, tahab ka suur olla, vaid neid lapsi tuunitakse üks-ühele samade vahenditega nagu täiskasvanute iludusvõistlustel. Kunstripsmed, parukad, meik, spreipäevitus, kleidid, kontsakingad, kunstküüned... Kuueaastasel. Saates püüti intervjuude abil küll teada saada, miks vanemad seda teevad, aga mind neil igatahes veenda ei õnnestunud. 

Aga miks siis? - Sest "meile meeldib vaadata, kuidas ta laval särab", sest "ma olen uhke, kui teda seal tantsimas näen", sest rahad on mängus, sest mitte just kõige atraktiivsem ema tahab end oma lapse kaudu näidata, sest "mu tütar naudib seda". S**ta ta sul naudib. Ta on kuueaastane. Ta naudib just seda, mis tal rangelt keelatud on (et soeng sassi ei läheks, särk püksist välja ei tuleks vms): hüppamist, jooksmist, teiste kandidaatidega mängimist, muuhulgas ka näiteks söömist. Süüa pole neil seal mahti, sest "ajagraafik on tihe, ega me teda näljas ei hoia, aga aega on kogu aeg vähe". Miks on aega vähe? Sest enne lavale minekut peab ema kuni viimase hetkeni oma väsinud ja näljase lapsega tantsusammud läbi kordama, uue kihi põsepuna panema ja peegli ees erinevaid ilmeid harjutama.

Ühel olid hästi tundlikud juuksed ja siis ta nuttis alati, kui talle neid kolossaalseid juuksetorne pähe püstitati. Ühele ei meeldinud kõrvarõngaid kanda (nojah, võib-olla sellepärast, et ta oli kõigest kuueaastane) ja kuna tema (ilmselt juba beebieas) tehtud kõrvaaugud hakkasid tasapisi kinni kasvama, tuli rõngad üsna valusana näival moel läbi kõrvade pressida. Noh, et ikka ilusam vaadata oleks. 

Võib-olla teen asjast liiga suure numbri. Lihtsalt mulle tundub kuidagi valena see, kui laps, kes vaevu lugeda oskab, ütleb, et tema lemmikosa päevast on hetk, kui saab oma silmalaugude külge liimitud ripsmed ära võtta. 

 Ma ei tea, selline lapsepõlv näib justkui normaalsem: