Nagu paljud kurioossed lood, algab ka see ühest Tallinna linnaliinibussist.
On õhtu. Enamik rahvast tuleb töölt, üks väike poiss tuleb vist koolist, sest ta kannab seljas suurt ranitsat ja käes mingit paksu mappi. Tõsi, koolist tulemiseks on küll veidi hiljavõitu, aga võib-olla käis ta pärast tunde sõbra juures või kunstiringis või kes teab, kus. Bussis pole palju istumisvõimalusi ja olen juba valmis tõusma, aga paar vaba kohta on alles ja poiss vinnab end ühele nendest.
Kohe tema taga räägib umbes 50ndates proua telefoniga, kaeveldes demonstratiivselt oma vestluskaaslasele, kuidas "eino muidugi, lapsukesed peavad ikka istuma". Ta ütleb seda ikka uuesti ja uuesti nagu katki läinud grammofon. Ning istub räntsti ühele teisele vabale kohale. Neid jääb bussi veel üsna mitu.
Ka istudes ei lõpe naise hädaldamine, sest poiss istub ju edasi. "Ei no, muidugi, lapsukesed ju ikka peavad istuma... raske mapp käes ja..." Viimaks ei pea lähedal seisvad inimesed vastu ja hakkavad naist korrale kutsuma.
"Lõpetage nüüd ära, palun."
"Aitab nüüd küll."
"Kas te ise seisate praegu või?"
"Kaua võib ühte asja korrutada?"
Kuna korralekutsujaid on päris mitu, tunneb naine end ilmselt rünnatuna ja kurdab edasi telefoni, et on sunnitud sõitma koos bussitäie närvihaigetega. Kui teised reisijad selle peale natuke pahandavad, süüdistab naine neid oma eravestluse pealtkuulamises :D Jutu seisukohast veidi ebaprofessionaalne, et ma siia smaili panin, aga ma ei saa sinna midagi parata, sest situatsioon läks juba veidi koomiliseks.
Ma saan aru, et on inimesi, kellel on kooliteest kaua aega möödas ja kes võib-olla ei mäleta, mida tähendab kanda koolikotti, mis moodustab poole sinu enda suurusest ja kolmandiku su raskusest. Lapsed ei käi koolis ainult mängimas ja salakavalalt haudumas, kuidas kohaootuses ausatelt prouadelt kohti ära näpata. Nad teevad samamoodi mõttetööd, lisaks veel võib-olla kehalist kasvatustki, käivad pärast tunde sõbral külas või kunstiringis ning on pärast pika päeva lõppu väsinud. Lisaks on lastel vähem jõudu ja neil on täiskasvanutest palju raskem loksuvas bussis ennast kinni hoida.
Kui minu poole tudiseb kepiga vanaätt, siis ilmselgelt ma pakun talle istet. Või rase naine, või keegi, kellel on laps süles. Või keegi raske kotiga. Või isegi minust natuke vanem inimene. Paraku ei suuda ma leida austust inimeste vastu, kes iseenesest langeksid sobivate kriteeriumite alla, aga hakkavad teisi ausaid kohakandidaate (nagu väikesed lapsed või rasedad) türanniseerima. Valju häälega.
Vähemalt oli selles bussis hea näha, et nii paljudel inimestel on mingi õiglustunne, põhimõtted, ja et nad ei karda nõrgemate kaitseks välja astuda.
Seega, eriline kiitus teile, tänased korrakaitsjad, kes te üksteist ei tundnud, aga ometi ühendasite ebaõiglusega võitlemiseks jõud.
Lisakiituse saavad kõik need vaprad vanaprouad ja -härrad, kes kindlameelselt pakutud kohtadest keelduvad, väites, et "ah, latseke, pole häda midagi" ja "ma lähen juba järgmises peatuses maha".
Ahjaa, ja kõik need seismisvõimelised inimesed, kes suvel südamerahuga bussides istusid ja täitsa huviga kohe vaatasid, kuidas üks kipsis käega kodanik suudab seljakoti ja reisikohvriga ennast vasaku käega seistes kinni hoida...
Teie võite küll kiitusest ainult unistada :D
