homsetes järgmistes hetkedes kunagi
julgeme, oskame, tahame
praegu me vabadust ihkavad südamed
üksteise ees veel ei avane

kui oleksin ainus
kui olekseid poleks
kui kardaksid jääda must ilma
esimest korda siis võib-olla vaataksid 
kauem kui korraks
mul' silma

Asjad, mida purjus meessoost sõbrad ütlevad ehk nädalavahetuse special

(Istub, käed diivani seljatoele laiali laotatud) 

"Ega sind see käsi ei häiri? See pole sinule."

***

(Küsib neiu käest)

"Noh? Mis tooted sul on?"

***

"Oi, kui ilus naine tuleb! Nii kõrge!"

Mida teha, kui Sul on kiire, aga eksinud naine vajab tänaval abi?

Mõtle sellele, et ta on kellegi tütar. Kellegi õde, abikaasa või tüdruksõber, et tal on kodus keegi, kes temast hoolib ja kellele ta õhtul koju jõudes räägib kõigist oma päevasündmustest. Mõtle, et tal on kindlasti teisigi inimesi, kes soovivad talle vaid parimat, kes on huvitatud sellest, et ta jõuaks õigel ajal õigesse kohta. Kes tema rõõmudele alati kaasa elavad ja peavad teda lohutama, kui tal läheb halvasti. 

Ole üks tema päevasündmustest. Aga ole hea sündmus.

Muidugi aitab empaatiat kasvatada see, kui oled hiljuti ise täpselt samasuguses olukorras olnud. Kuid Sul on võimalus olla minust suurem inimene ja teha head ka ilma enda kogemuseta. 

Sest nagu ütles Machine Gun Kelly, we all need a little more love.

EESTLANE ARMASTAB VAIKIDES

kui sa oled eestlane
siis armastad vaikides
imetled vaatad kaugelt kedagi
mõtled tema juba on alles midagi
aga tunnistada seda
vaevu iseendalegi julged
võib-olla küla jaanitulel kord aastas kui kulged
pikemalt talle silma vaatama jääd
koju jõudes õnnest õhetad, jess -
senise elu ilusaim päev!

proovid ikka teinekord
avada maailmale
oma soojemat külge
ja just siis kui arvad
et see välja tulema hakkab
kuuled jutte et oled ülbe

ühega suhtled juba mõnda aega
kes on täitsa normaalse inimese moega
hea rääkida ilmast
Eesti Laulu finaalist
kord ettevaatlikult ka rahast
teda kui tänaval näed
võib juhtuda et ei peitugi sa prügikastide taha
kui kallistate
siis see on erakordne ja põnev
mis siis et tema kohta 
võiksid tegelikult öelda "minu parim sõber"

pimekohtingul
kaks tundi kellegagi istud vaikides koos
ja pärast lahkumist
väga ei mäleta
kas ikka head aega ütlesid
aga noh isegi kui ei
siis kõige tähtsam on siiski see
et sa nõnda öelda mõtlesid

Tõeliselt suurt kõhedust ja üksildustunnet tekitavad hetked, mil koged, kui vähe tunnevad sind inimesed, kes peaks sind tegelikult hästi tundma.

13. ja neljapäev ehk esimene autoriõhtu

Täpselt nädala pärast kell 17.30 tutvustan Keskraamatukogu rõdusaalis oma last nimega Harmonious Bliss ning räägin natuke luuletamisest oma elus. Paar luuletust esitan ka. 

Muu hulgas loodan, et saan kohaletulijatega natuke kirjutamise teemadel arutleda ja teistegi loomingut kuulata. Lisaesinejad on igati oodatud!

Ürituse leiad siit:

https://www.facebook.com/events/1451066598251048/

Pilt viimaselt k6vnilt, kus ma parajasti ei luuleta, vaid vestan tõestisündinud lugu sellest, kuidas klubikülastajatest mehed luuletavatesse naistesse suhtuvad :D

One love!

Äkksuvi, metsloomad linnas ja veidrad vanusepiirangud ehk 4.-5. päev Šotimaal

4. päev

Seekord saatsime hommikul kooli Krissu ja jäime daamidega elutuppa juttu ajama. Sattusime veidi hoogu ja nii avastasime mingil hetkel, et on juba aeg oma meessoost kamraadiga ülikoolilinnakus kokku saada. 

Krissu ja Tintsu viisid meid ülikooli botaanikaaeda, mis kujutas endast suve keset külma Aberdeeni: päikese, lindude, lillede ja soojusega. Esimest korda selle reisi jooksul sain kindad käest võtta. 

Jalakäijad, ärge kihutage!

 Oo, suvi, kus sa küll oled olnud?

Giidikesed

Külastasime ka järjekordset surnuaeda ja kirikut, kus meid haaras otse ukselävelt oma hoole alla üks agar naissoost kirikutegelane. Kuidagimoodi teadis ta kohe, et Krissu õpib Aberdeeni ülikoolis ja on tulnud meile kui turistidele kirikut näitama. "Did you know you're only showing them half a church?" küsis ta oma jutu alustuseks ja järgnes monoloog sellest, mida kiriku kohta kindlasti teadma ja näitama peaks. Jälle need sõbralikud šotlased.

Tähtsad vapid

Üks eriti vägev orel

Ringkäik viis meid ka Seaton Parki, mille märksõnadeks võiks olla rohkelt tormides murdunud puid, nartsissid (nagu mujalgi Aberdeenis) ja Doni jõgi. Silmasime kaugel jõe kaldal ka ühte kitsetaolist olendit, kelle jäädvustamiseks tuli fotograaf Mari-Liisil oma fotomasin viimase piirini viia.

Lindudelgi peab oma kirik olema

The mighty Don

Aberdeenlaste lemmiklilled ...

... ja tormides murdunud puud

Kitsevaatlus teiselt poolt jõge

Paaritunnise matka järel nautisime kodus taas istumise võlusid ja Krissu tegi meile süüa. Siis jätsime Tintsu koju õppima, saatsime Krissu tööle ning suundusime emaga viimaseid naelu laiaks lööma. Minu jaoks oli viimase linnakülastuse põhieesmärk kodustele mõni meene leida, mis pärast põhjalikke otsinguid ka õnnestus. 

Arvasin esmalt, et Šotimaad külastades ei saa ma sealt muidugi lahkuda ilma Šoti viskit proovimata. Siin tuli mõistuse häälena mängu Krissu, kes soovitas hoopis mingit head Šoti käsitööõlut proovida. Ta ütles, et viski mulle nagunii eriti ei meeldi ja ma ei tegevat nii või naa vahet Šoti viskil või igasugusel teisel viskil. Selles oli tal õigus.

Läbi Aberdeeni kesklinna toidupoe poole kõndides küsis Krissu, kas mul ikka pass on kaasas, et õlut osta. Muidugi ei kandnud ma meie linnaavastusretkede ajal passi kaasas, aga tuli välja, et seda läheb Aberdeenis peale alkoholi vaja ka näiteks peavalutablettide, kääride ja liimi ostmiseks. Krissu rääkis, et käis kunagi Tintsule Paracetamoli ostmas ja pidi ka siis dokumenti näitama. Nii leidiski aset olukord, kus mu kaks aastat nooremal vennal tuli mulle alkoholi osta, samal ajal kui mina kahtluste peletamiseks distantsi hoidsin. Joogivalikuga olin iseenesest äärmiselt rahul, sest milleks üldse valida, kas viski või õlu, kui võid saada mõlemad?

Viskiõlu kogu oma hiilguses

Viimane õhtu Šotimaal lõppes sellega, et noored jõid kolmekesi elutoas õlut ja rääkisid Eestist. Kui Krissu ja Tintsu olid (kella poole üheteist paiku öösel) läinud ülikooli raamatukokku meile pileteid välja printima, saime emaga jäätise kallale asuda. 


5. päev

Ärkasime puhkuse kohta ikka waaaaay liiga vara. Krissu ja Tintsu saatsid meid emaga bussi peale, millega sõitsime Aberdeeni lennujaama ja sealt edasi lendasime juba Kopenhaagenisse. Õnneks oli seekord meil seal orienteerumiseks rohkem aega. 

Aberdeeni lennujaamas leidus huvitavaid šotipäraseid suveniire

Kopenhaageni lennujääm jällegi rõõmustas multikultuursuse toetamisega

Kopenhaagenist Tallinna lendasime nagu tõeliselt miškad, süües taevalaotuses lihata pitsat ja juues teed.