Äkksuvi, metsloomad linnas ja veidrad vanusepiirangud ehk 4.-5. päev Šotimaal

4. päev

Seekord saatsime hommikul kooli Krissu ja jäime daamidega elutuppa juttu ajama. Sattusime veidi hoogu ja nii avastasime mingil hetkel, et on juba aeg oma meessoost kamraadiga ülikoolilinnakus kokku saada. 

Krissu ja Tintsu viisid meid ülikooli botaanikaaeda, mis kujutas endast suve keset külma Aberdeeni: päikese, lindude, lillede ja soojusega. Esimest korda selle reisi jooksul sain kindad käest võtta. 

Jalakäijad, ärge kihutage!

 Oo, suvi, kus sa küll oled olnud?

Giidikesed

Külastasime ka järjekordset surnuaeda ja kirikut, kus meid haaras otse ukselävelt oma hoole alla üks agar naissoost kirikutegelane. Kuidagimoodi teadis ta kohe, et Krissu õpib Aberdeeni ülikoolis ja on tulnud meile kui turistidele kirikut näitama. "Did you know you're only showing them half a church?" küsis ta oma jutu alustuseks ja järgnes monoloog sellest, mida kiriku kohta kindlasti teadma ja näitama peaks. Jälle need sõbralikud šotlased.

Tähtsad vapid

Üks eriti vägev orel

Ringkäik viis meid ka Seaton Parki, mille märksõnadeks võiks olla rohkelt tormides murdunud puid, nartsissid (nagu mujalgi Aberdeenis) ja Doni jõgi. Silmasime kaugel jõe kaldal ka ühte kitsetaolist olendit, kelle jäädvustamiseks tuli fotograaf Mari-Liisil oma fotomasin viimase piirini viia.

Lindudelgi peab oma kirik olema

The mighty Don

Aberdeenlaste lemmiklilled ...

... ja tormides murdunud puud

Kitsevaatlus teiselt poolt jõge

Paaritunnise matka järel nautisime kodus taas istumise võlusid ja Krissu tegi meile süüa. Siis jätsime Tintsu koju õppima, saatsime Krissu tööle ning suundusime emaga viimaseid naelu laiaks lööma. Minu jaoks oli viimase linnakülastuse põhieesmärk kodustele mõni meene leida, mis pärast põhjalikke otsinguid ka õnnestus. 

Arvasin esmalt, et Šotimaad külastades ei saa ma sealt muidugi lahkuda ilma Šoti viskit proovimata. Siin tuli mõistuse häälena mängu Krissu, kes soovitas hoopis mingit head Šoti käsitööõlut proovida. Ta ütles, et viski mulle nagunii eriti ei meeldi ja ma ei tegevat nii või naa vahet Šoti viskil või igasugusel teisel viskil. Selles oli tal õigus.

Läbi Aberdeeni kesklinna toidupoe poole kõndides küsis Krissu, kas mul ikka pass on kaasas, et õlut osta. Muidugi ei kandnud ma meie linnaavastusretkede ajal passi kaasas, aga tuli välja, et seda läheb Aberdeenis peale alkoholi vaja ka näiteks peavalutablettide, kääride ja liimi ostmiseks. Krissu rääkis, et käis kunagi Tintsule Paracetamoli ostmas ja pidi ka siis dokumenti näitama. Nii leidiski aset olukord, kus mu kaks aastat nooremal vennal tuli mulle alkoholi osta, samal ajal kui mina kahtluste peletamiseks distantsi hoidsin. Joogivalikuga olin iseenesest äärmiselt rahul, sest milleks üldse valida, kas viski või õlu, kui võid saada mõlemad?

Viskiõlu kogu oma hiilguses

Viimane õhtu Šotimaal lõppes sellega, et noored jõid kolmekesi elutoas õlut ja rääkisid Eestist. Kui Krissu ja Tintsu olid (kella poole üheteist paiku öösel) läinud ülikooli raamatukokku meile pileteid välja printima, saime emaga jäätise kallale asuda. 


5. päev

Ärkasime puhkuse kohta ikka waaaaay liiga vara. Krissu ja Tintsu saatsid meid emaga bussi peale, millega sõitsime Aberdeeni lennujaama ja sealt edasi lendasime juba Kopenhaagenisse. Õnneks oli seekord meil seal orienteerumiseks rohkem aega. 

Aberdeeni lennujaamas leidus huvitavaid šotipäraseid suveniire

Kopenhaageni lennujääm jällegi rõõmustas multikultuursuse toetamisega

Kopenhaagenist Tallinna lendasime nagu tõeliselt miškad, süües taevalaotuses lihata pitsat ja juues teed.