Varjupaigast saime jalutamiseks 7-kuuse koerapreili, kes ei suutnud oma õnne uskuda ja valdava osa ajast läbi õhu lendas. Varjupaiga sisekorraeeskirjad näevad ette, et "koer ei tohi jalutada sind, vaid sina pead jalutama koera", ning kui T suutis koera jalutades seda põhimõtet järgida, siis mina sörkisin läbi metsa kõikjale, kuhu nelja käpaga juht mind suunas.
Kuidagi kujunes looma nimeks Maali.
Kuidagi kujunes looma nimeks Maali.
Mis on elu mõte? Kas homne on parem kui täna? Millal lakkame tõeliselt olemast? Kas aeg toob vastuseid või üksnes küsimusi?
***
Hiljem viis T mind ära elu esimesse balletitrenni, kus E juba stuudios ees ootas. Õigupoolest oli ta mind ammu sinna kutsunud ja kuigi esimene tund näis hirmutav, tuli see millalgi siiski ära teha. Nagu on öelnud klassikud, you only live once.
Kuigi kui viimati vaatasin, olid ennast tundi registreerinud vaid neli inimest, leidsin (napilt) kohale jõudes eest stuudiotäie balletihuvilisi. Mõnel olid isegi need päris balletisussid jalas ja puha.
Tund algas ja minu õnneks paigutati meid E-ga kohe veidi edasijõudnumate baleriinide taha. See tuli igati kasuks, sest ma polnud prille kaasa võtnud ja treener jäi minust valgusaastate kaugusele. Järgnesid painutused, sirutused, prantsusekeelsed mõisted, pöörded, hüpped, piruetid ja graatsia. 75 minutit võttis üsnagi võhmale, aga päris baleriini tunne tuli ja järgmine kord lähen juba enesekindlamalt tagasi. Algajate jaoks tehtud balletivideote vaatamine tuleb ka loodetavasti kasuks. Eile töölt koju jõudes harjutasin kodus näiteks piruetti nii kaua, kuni süda natuke pahaks läks ja pea ringi käima hakkas :D
No comments:
Post a Comment