Keeletoimetajaks olemise plussid (mõned neist)

1. Keeletoimetajana võid kindel olla, et aastas on vähemalt üks aeg, mil sa ei pea kartma tööpuudust. See on kevad, lõputööde aeg. Aeg, mil sind ei palu oma lõputöid toimetama ainult sõbrad-kolleegid, vaid ka täiesti võõrad inimesed, kellele on sind soovitanud mõni ühine tuttav. Aastaid tagasi poleks ma osanud küll arvata, et hakkan töödele ei ütlema, aga praeguseks suudan seda juba teha ilma suuremate sisevõitlusteta. Sest vanusega tuleb paratamatult mõistmine, et lisaks pidevale töö tegemisele oleks vaja aega, et teha muid toredaid asju, nagu magamine ja söömine. Mingi hetk saab graafik täis. Ja see on okei.

2. Mõtlesin sellele, kui paljud inimesed igal aastal toimetusabi paluvad, ja minus tekkis küsimus, miks meie baka ja maka lõpetamise ajal see teema kuidagi üldse aktuaalne polnud. Siis meenus mulle, et enamik mu ülikoolikaaslastest olid keeleteadlased ja tõenäoliselt lihtsalt ei vajanud enda töödele keeletoimetust, saades sellega ka ise hakkama. Seega on kogu see mure, kuidas oma lõputöö keeleliselt õigeks ajaks korda saada (ja selle eest veel raha välja käia), meist mööda läinud. 

3. Sa võitled ülla asja eest. Võib-olla ei seostu keeletoimetamine esimesena mingi ülla ja maailma nähtavalt paremaks muutva alaga, nii nagu seda teevad näiteks tuletõrjumine või korrakaitse. Aga vahel tunnevad missioonitunnet isegi keeletoimetajad. Mina tundsin seda hiljuti paar päeva tagasi, aidates ühte teksti toimetada. 

Koos teiste asjadega soovitasin autoril ühe sõna ära muuta ning selle selgemaga asendada. Ta ütles ei. Miks? - Sest see on nii hea hägune sõna. - Aga hägune tähendab, et sellest ei saa kõik ühtemoodi aru ju? - Jah. See ongi just hea, et ei saa. 

Kui kõigi inimeste eesmärk oleks väljenduda häguselt, et nende kirjutatut-öeldut saaks mitut moodi tõlgendada, siis jõuame varsti olukorrani, kus räägime üksteisega, ilma üksteisega tegelikult rääkimata. Kirjutame midagi ega tahagi, et keegi sellest aru saaks. Matame selgust ja konkreetsust aina enam sõnadega, mis jätavad meist suurema, targema ja tähtsama mulje. Mida Johannes Aavik selle peale ütleks? 

Seega ma luban, et võitlen edasi, mis siis, et vahel tundub, justkui tuuleveskitega. Teisipäeval kogunesid ühte Tallinna Ülikooli aulasse mitukümmend keeletoimetajat, kes tõestasid, et ma ei võitle üksi. Ja tegelikult on peale keeleteadlaste veel nii palju inimesi, kes keele vastu huvi tunnevad, kes tahavad küsida, arutleda, uusi sõnu luua ja vanade tähenduse üle mõtiskleda. Nad on kõikjal me ümber, olemata kunagi üheski eesti filoloogia loengus käinud. Olge te tervitatud.