Apokalüptiline talv enne maikuud

Kui oled kusagil Nõmme metsade vahel ja ilma poolest oleks nagu rohkem november kui peagi saabuv 1. mai, ei ole riidest slipid ja paljad pahkluud just kõige parem variant. I swear, et kui ma hommikul koorilaagrisse sõitsin, tundus ilm päris kevadine, paraku oli meie tagasiteel olukord kardinaalselt muutunud. Sellele lisasid helgust L ja A, kellega sai valu jagada. Pärast nendest lahkumist mu tõelised kannatused aga alles algasid, sest bussilt maha tulles tuli hakata kodu poole orienteeruma, mis ei olegi nii lihtne, kui sa: a) ei tea, kuhu täpselt minna tuleks, b) kogu su silmnägu on täitunud tuisuga ja c) sul on lihtsalt nii pagana külm.

Taeva abiga (okei, seekord oli taevas pigem vaenlaseks) jõudsin koju, kust oli vaja aga pärast kiireid kuivatustöid kohe edasi liikuda. Nüüd ma vähemalt teadsin, mis väljas toimub ja mil määral tuleks end uueks matkaks ette valmistada. Enne konsulteerisin veel teiste ohvritega, kes enda varustust kirjeldasid.

 mul oli näomask

kapuuts peas suur karvane

ja prillid ees

nägu oli 0% näha

inimesed vaatasid imelikult

Mari-Liis

mul on müts praegu ja suusapüksid

ja siis panen salli nagu silmadeni

ja prillid

ma ei näe õnneks, kui keegi imelikult vaatab

sest mul silmad nii lund täis

Tõnis