Feliks on imeilusate pruunide silmadega vanahärra. Oleks ma vaid 40 aastat vanem... Ta vaatab mind tükk aega ja pöörab siis pilgu jälle ära, justkui tahaks midagi küsida, aga ei julge.
Bussis on vaikne. Eriti selle kohta, et on päev enne jõululaupäeva. Aeg-ajalt lõhestab vaikuse kõlaritest kostuv üleskutse: "PEATUSES PEATUMISEKS VAJUTA PALUN STOPP-NUPPU!".
Just see lause Feliksil hinge peal ongi. Viimaks ei pea ta enam vastu ja küsib mu käest: "Vabandage, mida see tähendab, et "Peatuses peatumiseks vajutage palun stopp-nuppu"? - "See tähendab, et enam buss igal pool niisama ei peatu." - "Kas tõesti?" - "Buss peatub ainult siis, kui keegi on enne stopp-nuppu vajutanud või kui bussijuht näeb, et inimesed peatuses ootavad. Kui peatus on tühi ja keegi pole nuppu ka vajutanud, sõidab buss peatusest mööda." - "Ausalt või? Seda on küll hea teada saada."
Räägime veel tühjast-tähjast. Muuhulgas küsib Feliks, kas bussis vargaid ka on. - "Vargaid? Ma pole Tartus küll bussis vargaid kohanud. Tallinnas on neid vast rohkem." Millepeale hakkab Feliks rääkima, kuidas ta on Tartu bussis kaks korda aidanud vargad kinni püüda. Mõlemal korral mustlased. Ühel korral päästis ta ühe vanadaami dokumendid, teisel korral aitas koolitüdrukuid. "Haarasin lihtsalt vargal kraest kinni ja ütlesin: "Pane tagasi, mis võtsid!" Feliks tõdeb, et tegelikult ei julge eestlased väga sellisele ülekohtule vahele astuda. Pigem pigistavad silma kinni ja elavad oma elu edasi. Peaasi, et ei peaks mingitesse sekeldustesse sattuma. Aga ta arvab ka, et pärast on endal hea tunne, kui oled kellegi vargusest päästnud. Ma leian, et see on äärmiselt auväärne ja julge tegu.
Läheme Feliksiga samas peatuses maha ja enne lahkumist soovib ta mulle ilusaid jõule.
No comments:
Post a Comment