Oksendamiseni kasse ehk Üks armastusest liigagi nõretav postitus

Praegu on varjupaigas tegelane, kel aastaid juba omajagu, aga kes on üks armastusväärsemaid olendeid, kellega viimasel ajal kokku olen puutunud:

(http://www.loomadevarjupaik.eu/koerad-koduootel/show-1/Oldi-id-4408/),

ta on lihtsalt s e l l i n e päikeseratas. 

Tegelikult tegelesime täna koerte asemel hoopis kassidega. Nimelt koristasime Katu, Mintsi ja veel ühe daamiga viimaste puure. See tegevus hõlmas endas üsna paljut: mööbli ringitõstmist, toidu ja vee doseerimist, tekivoltimist, aardeotsinguid (vihje allolevale pildile), silmade puhastamist, mehaanikutööd, pesemist, pühkimist, küünistamist, karedat kassikeelt, karvaseid riideid ning ilusaid kasse. Sealsed kassid on nii vahvad, kõigil selgelt eristuv iseloom, omad mängud, oma lugu ja oma suhtumine. 

Mulle hakkavad niimoodi juba kassid peaaegu sama palju meeldima kui koerad.

Jälle oli hea näha, et nii mitmed inimesed neil heakorrapäevadel ikka käivad. Mul on vedanud, et ka mu lähedaste sõprade hulgas on jätkuvalt kodanikke, kes nendeks paariks tunniks nõustuvad igasuguse isekuse kõrvale jätma ja aitama neid, kes seda vajavad

ja väärivad. 

Ja mõtlen jälle, kuidas mul on õnnestunud sellised sõbrad saada 

(#hellusetulv #naiselikemotsioon #inimesedonilusadjahead #kuimaailmtundubparempaik #misontegelikulttähtis).

Rohkem väikeseid tiigreid leiad siit: http://www.loomadevarjupaik.eu/kassid-koduootel/.