Meenutades Paulasid

Käisime L-iga kinos "Nullpunkti" vaatamas, mis tõi esile päris palju ebameeldivaid mälestusi. Ma ei nuta siis, kui hea tegelane filmis sureb või mees vähihaigele naisele pika armastusest nõretava monoloogi peab. Aga see film tekitas just nende mälestuste pärast isegi minusuguse südametu monstrumi silmakoobastesse hetkeks midagi vedelikulaadset. Siiski pani "Nullpunkt" taas kord hindama ülikooli viimasel kursusel käimist koos inimestega, kes sinu kohta klassis õelaid kirju ei saada, sind ei ähvarda, sinu kohta kuulujutte ei räägi ega pane sind tundma, nagu oleksid maailma kõige üksikum inimene. Ma pole kindlasti ainus, kes endal ja Johannesel midagi ühist leiab. Ja eks selles olegi ju heade filmide võlu - võimaluses end tegelastega samastada. 

"Nullpunkt" on täpselt sama suurepärane film kui suurepärane on samanimeline raamat. Raamatut olen vähemalt neli korda lugenud. Filmi vaatan ka tulevikus kindlasti veel mõne korra. 

Soovitan!