Kui su hommikusöögi on vallutanud TEOD

Kolmapäeva hommik. Koperdad uniselt kööki, paned vee keema, teed võileivad valmis ja võtad kapist tee jaoks nurmenukuõied. Puistad need oma tavapärasesse kruusi.

Haukad võileivast esimese suutäie. Teevesi saab valmis. Kallad selle kruusi nurmenukuõite peale. Kõik on nagu tavaliselt. Segad õisi veega. Haukad võileivast järgmise suutäie. Ootad, kuni tee sobiva kanguse kätte saab. Loodusliku taimetee puhul peab päris kaua ootama. 

Järsku märkad kruusi sisemust silmitsedes seal mingeid pisikesi kivikesi. Kuivanud õietükid? Neid on õigupoolest päris palju. Üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse-kaheksa, vähemalt kaheksa. Tõstad mõned neist kivikestest lusika peale. 

Need on teod. Õigupoolest seest tühjad imeväikesed teokarbid. Nii umbes väikseima sõrmeküüne suurused. Õnneks pole tigusid kodus, vastasel juhul oleks neil praegu ikka üsna palav. 

Aga mida paganat teevad nende kodud mu hommikutee sees?

Hingetõmbepäev

Hingetõmbepäevi on uue jõu saamiseks vaja. Tuleb vaid jälgida, et need karmide kohustuste ajal liiga sagedaseks ei saaks. 


1. Reede hommikul viimistlesin veel ühe saate tõlget ja saatsin siis ära. 

2. Lõuna ajal seadsin sammud K residentsi. Tegime puuviljasalatit vahukoore ja riivitud šokolaadiga. Nii kummaline, kui see ka poleks, rääkisin oma lemmik-meditsiinitudengiga suure osa ajast mitmesugust sorti vaimsetest ja füüsilistest puuetest, vapratest vanematest ja elumuutvatest otsustest.

3. Siis tuli natuke riski. Kell 16.00 olin soovinud osa võtta Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi ettekandekoosolekust, mille nimeks "Teadlaste ja ajakirjanike vahelise kommunikatsiooni probleemid". Isegi kui see tähendas narkoloogia loengu vahele jätmist.

Aga et kell hakkas juba ohtlikult neljale lähenema, tuli leida muu alternatiiv kui vana tuttav Tehase bussipeatus. Kiirustasime siis K-ga (kes tahtis trenni minna) lootusrikkalt läbi kevadise vihma peatuse poole, mis võis, aga ei pruukinud olla peatus, kust ainuke mõeldav buss linna suundus. Õnneks sobisid peatus ja selle nimi meie ootustega. Mõni minut enne ettekandekoosoleku algust rühkisin veel Lossi mäest üles, kuni olingi õnnelikult TÜ ühiskonnateaduste insituudi armsalt tuttavas majas. 

Professionaalsete eri väljaannete (teadus)ajakirjanike seltskonnas on noorel ajakirjandushuvilisel muidugi äärmiselt huvitav. Teema oli huvitav, tõstatatud küsimused olid huvitavad (Mis saaks siis, kui üks teadusharu täielikult kaoks? Mida peaks tegema hea ajakirjanik enne intervjuud teadusartikli jaoks? Millest tulenevad suhtlusprobleemid teadlaste ja ajakirjanike vahel?), see üritus oli tõeline sõõm värsket õhku. Vahepeal sai kajastatud teemale mõelda ka teadlaste vaatepunktist, arvestades, et selle postituse autoril on hetkel pooleli hoopis (keele)teadusliku magistritöö kirjutamine.

4. Kodus sain natuke magada.

5. Õhtul läksin kahe kauni daamiga välja. KL-i juures kuulasime andekaid noortebände; ajasime H-ga viskit KL-i vaibale; spurtisime kontsades õhtu viimasele bussile; jagasime kolmekesi kahest bussiistet; käisime Mökus; meisterdasime ise kokast ja viskist kokteile; saime kolm sõpra; olime juba kuuekesi; käisime Trepis; jõime shot'e nimega Tartu Vaim; käisime Shootersis; tantsisime; jõime veel shot'e, vaatlesin põnevusega tänapäevast klubikultuuri enda ümber; tantsisime veel ja siis leidsime päästeingli, KL-i noormehe T, kes meid kõiki viimaks järgemööda autoga koju viis. 

Midagi sellist polnud nii ammu juhtunud. Kui sa just end pildituks ei joo, on sellised õhtud/ööd kallite tüdrukutega täitsa lõdvestavad. 

Täna hommikul tundsin, et olen üle pika aja tõeliselt välja puhanud. 

Nüüd uue jõuga (maka)töö kallale. 

Tõstame katust! ehk TÜS Saaremaal

Aeg: 14.-15. märts 2015
Koht: Tartu-Pärnu-Muhu-Saaremaa
Kes: Tartu Üliõpilassegakoor
Mis: esinemised Kuressaare kultuurikeskuses ja Laurentiuse kirikus; Twister koolimaja koridoris, palju kaardimänge ja proove; sõnavääratusest tekkinud uus potentsiaalne TÜSi tunnuslause (Tõstame katust!); Kuressaare ööelu; jalutuskäigud üle 30-pealise inimkarjaga; utoopiliselt ilus ilm; meretuul ja kalalõhn; elu esimene jumalateenistus armulauaga ehk missa; elu esimene flashmob praamil; pikad bussisõidud täis laulu, reisimismänge ("Linna tuli rekkatäis..."), oma koorikaaslasest superstaarile kaasaelamist (Go, Risto!) ning jagatud söögi- ja joogipoolist. 

Päike ja kaunid vaated olid selle ettevõtmise lahutamatuks osaks

Soojendus enne esinemist

 Käputäis kauneid sopraneid (arvake, kes selle pildi tegemise ajal kogemata hoopis kringlit sööma läks:D)

Nagu kanad õrrel ehk targemate õhtused õpetussõnad

Kuulekad kirikulised oma esinemisjärge ootamas

Võtted TÜSi juubelivideo jaoks (http://youtu.be/YtKLmwmSVco)

Mängunurgas said kõik soovijad lavanärvi vähendada

Etteruttavalt võib märkida, et varsti tuleb meil 110. aastapäev. Tähistame seda kontserdiga, mille teemaks on (tudengipõlve) armastus ja selle hoidmine läbi terve elu. Seega olete oodatud laupäeval, 2. mail (jep, see tundub praegu olevat kauge tulevik) Heino Elleri nimelise muusikakooli Tubina saali kuulama näiteks Gustav Ernesaksa ja Pärt Uusbergi, aga ka Ruja ja Queeni armastuslugusid. 

Õppetunde lastega suhtlemisest

Viimasel ajal olen saatuse tahtel tavapärasest rohkem kokku puutunud väikeste lastega (vanuses 1-5). Ma olen alati öelnud, et lapsed pole mu lemmikinimesed, aga võib-olla on see tulnud sellest, et ma pole nendega kuigi palju isiklikult suhelnud. Olen vaid kuulnud neid rahvast täis bussis karjumas siis, kui mul parajasti kõige suurem peavalu on; või poes oma soove läbi surumas, nii et pisaraid ja tatti kaaspoodlejate mantlirevääridele pritsib. Lähiajal olen aga enda üllatuseks näinud ka hoopis teistsuguseid, tunduvalt toredamaid lapsi, kuid sellegipoolest on mul veel pikk tee minna, enne kui nad minu jaoks loogiliste olenditena hakkavad näima. 

* Lapsi ei kutsuta nagu koeri (vilistades või keelt laksutades). Nende ema saab pahaseks ja lapsed ei reageeri nagunii.

* Vaidlemisel, kas mingi loom on ahv, karu või koer, pole vähimatki mõtet. Seda võitlust sa ei võida. 

* Kui laps teeb sulle kingituse, tuleb see vastu võtta, olgu see komm, kilekott või kellegi väike sõrm.

* Lastega ei räägita nagu täiskasvanud inimestega. Selleks tuleb kasutada mingit erilist hellitavat varjundit hääles, vastasel juhul arvavad nad, et kurjustad nendega ja veavad suu kohemaid tagurpidi.

* Parim viis lapsega sõbruneda on jagada temaga ühiseid huvisid. Näiteks võileivad, apelsinimahl või mängupõtrade otsimine diivani tagant.

Observeerin neid mõistatuslikke tegelasi edasi. 

Kui äratus on kell 4.45 hommikul

TÜS sõidab nädalavahetuseks Saaremaad vallutama. Laupäeval, kell 17.00 toimub Kuressaare kultuurikeskuses emakeelepäeva kontserdike nimega "Saare keel". Meie laulame ja teised laulavad ka.

https://www.facebook.com/events/799106236838106/

Kõik saarelviibijad on palavalt oodatud!

Inimnahast saapad

Eile sain taas kinnitust sellele, kui toredad inimesed on veganid. Kunagi varem ei ole mul olnud võimalust veeta koduses miljöös õhtu hunniku kodanikega, kelle jaoks ei tundu isegi natukene uskumatuna see, et ka lihata on võimalik elada. Veganid viitsivad palju head süüa teha, intrigeerivatel teemadel rääkida (Kas lapsi peaks füüsiliselt karistama? Kas inimnahast saapad on vegan?) ja nendega käib kaasas hea aura. 

Koju jõudes oli puhas tunne. 

Üksindust jäi vähemaks.

Keegi läheb kindlasti taevasse

Täna suri Sam Simon, kes oli üks sarja "Simpsonid" loojatest. Simon on hea näide sellest, kuidas oma rikkust õigesti kasutada. 

Alates 2002. aastast rahastas Simon miljonite dollaritega heategevusfondi The Sam Simon Foundation.Ta on päästnud tšintšiljasid, hobuseid ja hulkuvaid koeri, kes muidu oleks tapetud. See on mees, kes on öelnud, et miski ei too talle nii palju rõõmu kui heategevus. Mees, kes meie kasuahnes maailmas on enamiku oma rahast kellegi (paljude arvates inimesest vähem tähtsamate) hüvanguks ära andnud. Aga ta tegi head ka inimestele. 

http://www.hollywoodreporter.com/news/terminally-ill-simpsons-creator-vows-590262

http://www.care2.com/causes/8-ways-simpsons-co-creator-sam-simon-is-helping-animals-before-he-dies.html

Sit tibi terra levis

“The true man wants two things: danger and play. For that reason he wants woman, as the most dangerous plaything.” 

― Friedrich Nietzsche

Vahel saab Direktor Mari lastega isegi läbi

Mulle meeldivad lapsed siis, kui nad minusse auväärselt suhtuvad ja mulle (olgugi et teenimatult) uhkeid hüüdnimesid panevad. Üks väike poiss käib vahel meie juures lugemist õppimas. Et ta näeb mind alati arvuti taga koolitöid tegemas või töötamas, on ta mulle pannud üsna autoriteetse hüüdnime.

Direktor Mari.

Väike R tuleb jälle meile. Tal on pakk kommi kaasas. R-i ema manitseb teda: "Aga ainult ühe võib korraga võtta, eks?"

Sisenen korraks tuppa, kus R lugemist õpib ja suundun siis jälle oma toa poole. "Ooota! Mari! Oota!" hüüab R, ja jookseb mulle järele. Tal on oma kommipakk peos. "Ma pakun sulle ka kommi." R õngitseb pakist väikese kollase kommikese ja ulatab mulle.

"Aga ainult üks võib korraga!" manitseb ta.

Mälestusi Veerikult ehk Mida on lastelt õppida

On kevadine esmaspäevahommik. 

On vara. Inimesed hakkavad alles tööle minema, tänavad on veel tühjad, aga Veeriku 14 ees seisab üksinda väike poiss. Ta võib olla nii umbes 5-aastane. Ilmselt ootab, et vanemadki välja tuleksid ja ta lasteaeda viiksid. 

Poiss ei hooli vaikusest. Ta laulab. Kaugemalt on võimatu kuulda, mida täpsemalt, aga lähemale jõudes võib igaüks kuulda kõrget lapsehäält, mis kuulutab:

"Trillallaaaa, trullallaaaaa, küll on tooreeee eeelaadaa!"

Koerte anatoomia polegi nii kergestimõistetav

Kõnnime Jannuga linnas. Meist möödub üks tore koerakutsikas. 

M-L: "Vaata, kui armas!"
Jannu: "Ta on vist tiine."
M-L: "Ta on taks. Taksid ongi sellised."
Jannu: "Suure kõhuga?"
M-L: "See pole kõht, vaid ta rinnakorv!"

Kelle kasuks ma riigikogu valimistel hääletasin

Minu hääle sai kandidaat...:

* ... kes vastab küsimustele

* ... kes vastab küsimustele konkreetselt ja keerutamata, püsib teemas (kes ei näe igas küsimuses võimalust oma stampvastust heietada, isegi kui küsitud on hoopis muud)

* ... (väga egoistlik lähenemine küll, aga) kes meenutab mulle natuke mind

* ... kes on n-ö üks omadest, mitte ei esinda terava näitena poliitik:tavainimene vastasseisu esimest osapoolt

* ... kes leiab inimeste jaoks rohkem aega kui enda propageerimise jaoks

* ... kes püüab mingi teema osas leida rahuldavaid lahendusi ka siis, kui see teema otseselt tema ampluaasse ei kuulu

* ... kes seisab nõrgemate õiguste eest, aga ei pane seda suure kella külge

* ... kellest väga paljud ei ole ilmselt kuulnudki, (ja - olgem ausad - kes tõenäoliselt väga palju hääli ei saagi), aga kes peab sellest hoolimata teadma, et on inimesi, kes temasse usuvad

Seekord viisin end enne hääletama minemist varasemast hoolikamalt erinevate valimislubaduste ja kandidaatide põhimõtetega kurssi. 

Ma pole kunagi nii kiiresti hääletanud kui täna.

See ilmselt eriti ei aita, aga hoian natuke ikkagi pöialt.