Haukad võileivast esimese suutäie. Teevesi saab valmis. Kallad selle kruusi nurmenukuõite peale. Kõik on nagu tavaliselt. Segad õisi veega. Haukad võileivast järgmise suutäie. Ootad, kuni tee sobiva kanguse kätte saab. Loodusliku taimetee puhul peab päris kaua ootama.
Järsku märkad kruusi sisemust silmitsedes seal mingeid pisikesi kivikesi. Kuivanud õietükid? Neid on õigupoolest päris palju. Üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse-kaheksa, vähemalt kaheksa. Tõstad mõned neist kivikestest lusika peale.
Need on teod. Õigupoolest seest tühjad imeväikesed teokarbid. Nii umbes väikseima sõrmeküüne suurused. Õnneks pole tigusid kodus, vastasel juhul oleks neil praegu ikka üsna palav.
Aga mida paganat teevad nende kodud mu hommikutee sees?
No comments:
Post a Comment