Viimasel ajal olen saatuse tahtel tavapärasest rohkem kokku puutunud väikeste lastega (vanuses 1-5). Ma olen alati öelnud, et lapsed pole mu lemmikinimesed, aga võib-olla on see tulnud sellest, et ma pole nendega kuigi palju isiklikult suhelnud. Olen vaid kuulnud neid rahvast täis bussis karjumas siis, kui mul parajasti kõige suurem peavalu on; või poes oma soove läbi surumas, nii et pisaraid ja tatti kaaspoodlejate mantlirevääridele pritsib. Lähiajal olen aga enda üllatuseks näinud ka hoopis teistsuguseid, tunduvalt toredamaid lapsi, kuid sellegipoolest on mul veel pikk tee minna, enne kui nad minu jaoks loogiliste olenditena hakkavad näima.
* Lapsi ei kutsuta nagu koeri (vilistades või keelt laksutades). Nende ema saab pahaseks ja lapsed ei reageeri nagunii.
* Vaidlemisel, kas mingi loom on ahv, karu või koer, pole vähimatki mõtet. Seda võitlust sa ei võida.
* Kui laps teeb sulle kingituse, tuleb see vastu võtta, olgu see komm, kilekott või kellegi väike sõrm.
* Lastega ei räägita nagu täiskasvanud inimestega. Selleks tuleb kasutada mingit erilist hellitavat varjundit hääles, vastasel juhul arvavad nad, et kurjustad nendega ja veavad suu kohemaid tagurpidi.
* Parim viis lapsega sõbruneda on jagada temaga ühiseid huvisid. Näiteks võileivad, apelsinimahl või mängupõtrade otsimine diivani tagant.
Observeerin neid mõistatuslikke tegelasi edasi.
2 comments:
Lõpuks ometi hakkab jää Sinu ja laste vahel sulama! :D
tasa ja targu, jah :D
Post a Comment