Hingetõmbepäev

Hingetõmbepäevi on uue jõu saamiseks vaja. Tuleb vaid jälgida, et need karmide kohustuste ajal liiga sagedaseks ei saaks. 


1. Reede hommikul viimistlesin veel ühe saate tõlget ja saatsin siis ära. 

2. Lõuna ajal seadsin sammud K residentsi. Tegime puuviljasalatit vahukoore ja riivitud šokolaadiga. Nii kummaline, kui see ka poleks, rääkisin oma lemmik-meditsiinitudengiga suure osa ajast mitmesugust sorti vaimsetest ja füüsilistest puuetest, vapratest vanematest ja elumuutvatest otsustest.

3. Siis tuli natuke riski. Kell 16.00 olin soovinud osa võtta Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi ettekandekoosolekust, mille nimeks "Teadlaste ja ajakirjanike vahelise kommunikatsiooni probleemid". Isegi kui see tähendas narkoloogia loengu vahele jätmist.

Aga et kell hakkas juba ohtlikult neljale lähenema, tuli leida muu alternatiiv kui vana tuttav Tehase bussipeatus. Kiirustasime siis K-ga (kes tahtis trenni minna) lootusrikkalt läbi kevadise vihma peatuse poole, mis võis, aga ei pruukinud olla peatus, kust ainuke mõeldav buss linna suundus. Õnneks sobisid peatus ja selle nimi meie ootustega. Mõni minut enne ettekandekoosoleku algust rühkisin veel Lossi mäest üles, kuni olingi õnnelikult TÜ ühiskonnateaduste insituudi armsalt tuttavas majas. 

Professionaalsete eri väljaannete (teadus)ajakirjanike seltskonnas on noorel ajakirjandushuvilisel muidugi äärmiselt huvitav. Teema oli huvitav, tõstatatud küsimused olid huvitavad (Mis saaks siis, kui üks teadusharu täielikult kaoks? Mida peaks tegema hea ajakirjanik enne intervjuud teadusartikli jaoks? Millest tulenevad suhtlusprobleemid teadlaste ja ajakirjanike vahel?), see üritus oli tõeline sõõm värsket õhku. Vahepeal sai kajastatud teemale mõelda ka teadlaste vaatepunktist, arvestades, et selle postituse autoril on hetkel pooleli hoopis (keele)teadusliku magistritöö kirjutamine.

4. Kodus sain natuke magada.

5. Õhtul läksin kahe kauni daamiga välja. KL-i juures kuulasime andekaid noortebände; ajasime H-ga viskit KL-i vaibale; spurtisime kontsades õhtu viimasele bussile; jagasime kolmekesi kahest bussiistet; käisime Mökus; meisterdasime ise kokast ja viskist kokteile; saime kolm sõpra; olime juba kuuekesi; käisime Trepis; jõime shot'e nimega Tartu Vaim; käisime Shootersis; tantsisime; jõime veel shot'e, vaatlesin põnevusega tänapäevast klubikultuuri enda ümber; tantsisime veel ja siis leidsime päästeingli, KL-i noormehe T, kes meid kõiki viimaks järgemööda autoga koju viis. 

Midagi sellist polnud nii ammu juhtunud. Kui sa just end pildituks ei joo, on sellised õhtud/ööd kallite tüdrukutega täitsa lõdvestavad. 

Täna hommikul tundsin, et olen üle pika aja tõeliselt välja puhanud. 

Nüüd uue jõuga (maka)töö kallale.