http://www.ohtuleht.ee/601963/14aastast-tudrukut-ahvardab-surmanuhtlus
Leidsin selle loo täna Postimehe paberväljaandest. Ammu pole ükski lugu nii mõtlema pannud. Miks? Sest on selgelt kaks viisi, kuidas asjale läheneda. Püüdkem end eri olukordadesse kujutleda. (Palun mõistke, et tegelaste mõtted ja tunded on üleromantiseeritud. Ka seda, et kohtuprotsess on pooleli ja ametlikult pole kedagi veel süüdi mõistetud.)
1. Kujutle, et oled 14-aastane vaene Nigeeria tüdruk. Oma õnnetuseks pole sa sündinud ühiskonda, kus sul on vabadus valida, kas ja millal abiellud. Ei. Sinu kultuuris abiellutakse, ja tüdrukud peavad abielluma noorelt. Võib-olla tahaksid omavanuste lastega mängida, midagi uut õppida või hoopis kena naabripoisiga sõbrustada. Ei. Sa oled 14-aastane Nigeeria tüdruk vaesest moslemiperest.
Okei, sa pead abielluma. Aga äkki siis selle kena naabripoisiga? Ei. Sa pead abielluma keskealise härrasmehega, kes võiks sulle isaks olla. Sinust saab tema abikaasa, kes peab talle kuuletuma ja täitma kõiki abielukohustusi, mida mees oma seaduslikult naiselt ootab.
Sa ei taha abielluda. Aga nutad ja abiellud, sest oled 14-aastane vaene Nigeeria tüdruk. Nüüd oled täielikult kellegi teise omand. Su abikaasa ootab, et talle täisväärtuslik naine oleksid. Sina seda ei taha. Ja sa ei oska teha muud, kui seda, mis su 14-aastase vaese ja kurva Nigeeria tüdruku mõistus ütleb: mehest tuleb vabaneda. Sa ei taha, et see keskealine mees seal kõht püsti sind voodisse käsutaks. Sa tahad lihtsalt, et teda ei oleks.
Muidugi pole sa piisavalt julge ega ka mitte tugev, et mehele kätega kallale minna. Sa pole mingi sadistlik mõrvar, kellele meeldib oma ohvreid matšeetega rappida, vaid lihtsalt kurb 14-aastane Nigeeria tüdruk, kes tahab abikaasast vabaneda, aga sealjuures võimalikult puhtalt.
Rotimürk on hea variant, sest siis ei pea ise otseselt muud tegema, kui mürgi toidu sisse poetama ja äreva südame põksudes ootama jääma.
2. Kujutle nüüd, et oled hukkunud mehe ema. Juba eemalt kuuled, kuidas naabrinaine tohutu ähmi ja nutuga teie hurtsiku poole jookseb.
Mõnekümne sekundi pärast - kui naabrinaine on suutnud jälle hinge koguda - kuuled, et su ainuke poeg on rotimürgiga tapetud. Poeg, kelle olid sünnitanud ja suureks meheks kasvatanud. Kelle abiellumise üle alles kevadel nii suurt rõõmu olid tundnud.
Ja seda pole teinud mingi sadistlik mõrvar, vaid süütu ja puhas 14-aastane printsess, kelle su kallis poeg oma hoole alla võttis. Su poja kaasa, kes oleks pidanud talle elu lõpuni ustav ja armastav naine olema. Iga päev istus su poeg temaga söögilauas ja oli seda teinud ka täna, teadmata, et see eine jääb tema viimaseks.
Miks? Kultuurile, kus elad, on kõik igati kohane: tüdrukud abielluvad noorelt endast vanemate meestega, mitte ei jää kuidagi kõlvatult ula peale. Iga naine vajab omale (pere)meest. Mis kurat sellel julmal naisel siis hakkas?
Miks peab su ainuke poeg olema alatu mõrva ohver?
No comments:
Post a Comment