Esmaspäeval käisime öölaulupeol, nagu juba traditsiooniks saanud. Mulle meeldis väga seltskond, kellega seal viibisin, nendega sai ikka mõnusalt isamaalisi ja natuke vähem isamaalisi laule jaurata. Samas on mind sarnaselt Stjopaga iga aastaga hakanud rohkem häirima alkohol, mida sinna kaasa võetakse. Mul poleks midagi selle vastu, kui vähe kinnisemad inimesed tuleksid sinna (ikkagi peole ju!) oma väikese süütu siidri- või õllepoisiga, et uute tutvuste loomiseks julgust koguda. Aga ma ei tea, sa peaksid ikka VÄGA kinnine inimene olema, kui laulupeole liitrise rummi kaasa võtad, laululava ees selle kiiresti ära jood (mida kiiremini, seda kiiremini ju julgus tuleb) ja siis kusagilt mäest alla oksendad. Pole väga cool. Äkki jätaks sellise värgi pirole?
Teisipäeval oli Luulevabadus ja kõik sellega seonduv tekitab alati kirjeldamatu tunde. Kõigepealt kuulad bussiga kohale sõites MP3-st mingeid võimsaid lugusid, siis istud ruumis, mis on loomeenergiast paks, kuulad teisi luuletajaid ja seejärel astud mõnusa ärevusega ise lavale, kus esitad karjale inimestele omaenda väikeste käekestega kirjutatud ridu. Ja kui hiljem ütlevad inimesed, et neile meeldis see, millele kunagi üksinda oma toas mõtlesid, kirja panid ja nendeni tõid, on sul tõesti hea meel, et teed seda, mida teed. Olen sageli tundnud, et mu sõnadel pole inimeste jaoks tähtsust. Seepärast ongi nii eriline, kui keegi ütleb, et ta kuulas sind, su jutt jõudis talle kohale, liigutas tema sees midagi või pani ta asju teises valguses nägema.
Pildi tegi A. Ingver
Kuigi mulle meeldib mõnes mõttes see teatav romantilisus, mis nende ürituste üksinda väisamisega kaasneb, üllatas mind positiivselt Mints, kes oli võtnud vaevaks kohale tulla. Selle õhtu jooksul tuli ette veel teisigi meeldivaid üllatusi.
Kolmapäeval vastasin Mintsule ustavusega ja läksin ühte hubasesse keldrisaali tema ja poiste kontserti kuulama. Mul tulevad veel praegugi sellele mõeldes külmavärinad peale. Kirjutasin paar rida tagasi, mida luuletamisega seotud esinemised mulle tähendavad, aga mõtlen praegu siiralt, kas see kolmapäevane kontsert teisipäevaseid emotsioone mitte isegi üle ei trumbanud. Ma ei liialda (kuigi see on mulle kombeks), kui ütlen, et tegu oli parima kontserdiga, kus üle pika aja käinud olen. Mõtlesin tõesti nii mitmelgi korral seal esireas istudes, et kas on tõesti võimalik, et mul on võimalus siin ja praegu sellist asja kuulata. See tundus lihtsalt ebareaalne.
Juba sel laupäeval kell 16.00 esineb TÜS oma juubeli puhul Heino Elleri nimelise muusikakooli Tubina saalis! Märksõnadeks on paljad jalad, lõõmavad tunded ja üks paras mürgel.
2 comments:
Olles ise hingelt (ka) loominguinimene, siis minu hing kolis juba esmaspäeval Tartu, aga füüsiline keha oli sunnitud (mitmetel mõjuvatel põhjustel) mereäärsesse väikelinna jääma.
Sellest kõigest hoolimata, olen ma Su peale juba pikemat aega mõelnud! :) Selles osas, et Sa ikka jõuaksid oma makatöö õigeks ajaks tehtud ja saaksid sellest kohustusest vabaks.
Ja samas, kui ma (jälle) lugesin, et Sa oled olnud (koos minu hingega) sotsiaalselt aktiivne Tartu Kevadpäevadel, siis tekivad mu hinge murepilved, et äkki Sa ei jõua oma makatööd õigeks ajaks valmis jms. Aga siis ma jälle lohutan ennast Sinu öeldud lausega, et Sa pidavat kõige paremini töötama just pinge all.
Ole siis hästi pai ja saada pühapäeval (või hiljemalt uue nädala esmaspäeva hommikul) mu hing ilusasti tagasi siiamaile. Aitäh! :D
Aitäh, Jannu. pinget on siin jah juba rohkem kui rubla eest ja see tõepoolest aitab kirjutamisele kaasa.
mitte valmis jõudmise varianti eriti ei ole, praegu on õnneks veel ruumi ka une arvelt natuke aega näpistada :D aga ma püüan täna-homme su hinge endaga veel viimastesse kohtadesse kaasa võtta ja siis homme õhtul saad tagasi :)
Post a Comment