Kui pead varastama aega iseendale

Iga inimese elus leidub aegu, kui on väga kiire. Kirjutad sa parajasti magistritööd, tegeled oma esimese raamatu väljaandmisega, annad lastele vabatahtlikult korvpallitrenne või valmistud pikaks reisiks välismaale, vahet pole. Sa teed midagi, mis võtab enamiku su ajast, ja see tähendab, et millegi arvelt peab aega juurde tulema. Ohverdused sõltuvad sellest, kui tähtis on su eesmärk. 

Minu eesmärk on magistritöö ja see tähendab, et asjad hakkavad kaduma.

Kõigepealt kaovad vähem tähtsad lõbustused, nagu filmide või sarjade vaatamine, joonistamine, jalgrattasõit ja küpsetamine. 

Siis jääb ära magamine. 

Kui sa käid koolis, lähevad järgmisena vähem tähtsad loengud. 

Edasi leiad lisaaega juba tähtsamate lõbustuste arvelt, nagu luuletamine, viiuli- ja kitarrimäng, (koori)laulmine ning lugemine. 

Viimasena lähevad sõbrad. Sõbrad, päriselt ka, teie lähete viimasena. Mul on suurepärased sõbrad ja ma teen kõik, et neid hoida. Ja tegelikult ei tähenda "minemine" ühegi loetletud asja kohta seda, et see läheb lõplikult. Ainult ajani, mil pooleliolev tähtis projekt lõpetatud saab. Makatöö valmis, reis korraldatud, õpilased NBA-sse või raamat kaante vahele. 

Aga keegi ei jaksa 24/7 tööd teha. Millalgi tuleb puhkeaeg ja vahel tahab inimene selle keset pingelist tööperioodi iseendaga veeta. Sellest tulevadki probleemid. Sõbrad pole rahul, kui neile öelda, et tahad pärast 10-tunnist kirjutamismaratoni üksi olla ja näiteks lugeda. Nad ütlevad, et sul pole ju kunagi aega ja nüüd, kui on, siis ei taha sa ikka kokku saada. Vahel tundub, et mida vähemaks jääb aega inimeste jaoks, seda pahasemad nad on, kui nendega kohtumise asemel julged näiteks üle pika aja magada. 

Ja et tõeliselt rahule jäädakse alles siis, kui ütled, et sa kirjutad 24/7 nagu masin, ei söö, ei maga ega (jumal hoidku selle eest) tegele ühegi endale meeldiva huvialaga. Sest see tähendab, et sa ei hooli piisavalt. Miks muidu ei taha sa iga vaba hetke sõpradega veeta? 

Tegelikult on asi selles, et need üliharuldased hetked iseendaga ei tohiks olla "vabad hetked". Üle jäänud aeg, mille võib kokkusaamisi, lisaülesandeid ja kohustusi täis kuhjata. Need on mõtlemise, unistamise, meditatsiooni ja sisekaemuse hetked. 

Ma soovin, et inimesed ei häbeneks neid hetki. Et mina ei peaks neid häbenema. Et ei tuntaks vajadust kasutada iseendale aja leidmiseks vabandusi nagu "Ma olen väsinud" ja öeldagi selle asemel, et "Ma olen täna 200 inimesega telefonis suhelnud, seega tahan üksi kodus Mesikäpa vahvleid süüa ja "Game of Thronesi" vaadata". 

Sest kuidas sa saad teisi inimesi selgelt näha ja neid tõeliselt mõista, kui sa pole harjunud iseendassegi vaatama?