Tegelikult ma ei tea, kas mu argumendid, nõuanded ja kogemus olid piisavad, et maleva noored vanuses 13-17 tõepoolest luuletamisest huvituma panna. Püüdsin neile eile rääkida sellest, mida luuletamine inimesele võib anda ja hiljem jagada luuletamise kohta mõningaid praktilisi soovitusi. Kuigi olin alguses veidi mures, et noored pidid leppima minu, mitte mõne professionaalse luuletaja näpunäidetega, tundus, et nad polnud sellest ülemäära häiritud.
Ja täiesti lõpp, kui üllatunud ma olin, kui nad hiljem oma luuletusi ette lugesid. Mõtlesin juba omaette, kuidas küll öelda, kui nende luuletused pole esitamiseks sobivad, aga asjatult. Kõik rühmad said luuletustega suurepäraselt hakkama. Tekkis isegi natuke tühine tunne, et pole see luuletamine ühti asi, millega vaid valitud inimesed hakkama saavad, kui tegelikult võivad head luulet kirjutada isegi noored, kes varem luuletamisega kuigi palju kokku pole puutunud. Imetlusväärne, et neil tuli välja:
käsu peale kirjutamine
ja rühmas luuletamine,
mis tegelikult minu arvates heale luulele kasuks ei tule.
Ühtlasi oli mul nii hea meel, et seal seltskonnas leidus ka mõni selline noor inimene, kes oli juba luuletamise enda jaoks varem leidnud. Üks tüdruk jäi mulle eriti meelde. Ta nõustus oma luuletuse ette lugema alles pärast mõningat veenmistööd, sest ütles, et see pole piisavalt hea. See oli suurepärane. Kui talle seda ütlesin, vastas ta, et pole rahul, sest on paremaid kirjutanud. Tunnen ära perfektsionismi, kui seda näen, ja läks tõeliselt hinge see, kui siira pühendumisega keegi juba nii noorelt luuletamisse suhtub.
Maleva noored esitavad oma loomingut 29. juunil Tartu linna päeval linnaraamatukogu rõdul. Ma poetan seal ka paar sõna.
No comments:
Post a Comment