(Tartu) põrsas läheb suurde linna

Nüüd on asi ametlik. Päev pärast üht mu viimase aja suurimat läbikukkumist (makatöö kaitsmist) helistati mulle CU-st ja öeldi, et nad valisid minu.

Ma hakkan Tallinnas töötama ja elama. See tõotab palju enesessevaatavaid ja nostalgilisi postitusi; uutest avastustest, suurlinnast tingitud segadusest, suureks saamisest ja iseseisvusest rääkivaid postitusi. Kolimine saab olema raske, valus, pingeline, huvitav, ootusärevust tekitav ja loomingule loodetavasti kasulik kogemus. 

Aga ma hakkan töötama koos loomeinimestega kohas, mille igast seinamaalingust, kott-toolist ja mannekeenist õhkub loomeenergiat. Olen alati tahtnud luua ja nüüd saan iga päev luua, kirjutada ja teiste kirjutisi parandada, tundes, et seda läheb kellelgi tõesti vaja. Mulle hakkas CU meeldima hetkest, mil eelmisel teisipäeval sinna oma väriseva jalakese tõstsin.

Loodan, et minu inimesed ei kao ja et tartlane minus ei kao. 

Sest lõppude lõpuks olen ikkagi tartlane.