Monday, November 23, 2015

Blondiiniks olemise horror ehk õnneliku lõpuga õuduslugu tänapäeva daamidele

100% tõestisündinud lugu, millest oli vahetult pärast selle juhtumist liiga valus kirjutada. Nüüd olen tugevam.

On rahulik esmaspäevaõhtu. Seoses järgmisel päeval toimuva võrdlemisi tähtsa ülesastumisega otsustad veidi iseseisvalt oma juuksevärvi kohendada. Sa ei muretse eriti, sest oled seda juba kümneid kordi teinud. Midagi ei saa väga valesti minna. Sul on juuksevärv ja teised vajaminevad vahendid, sa järgid korralikult instruktsioone, värvid juuksed ära ja vaatad kella, et täpselt 30 minutit välja arvestada. Kõige suuremad eksimused võivadki tulla just sellest, kui värvi liiga vähe või liiga kaua peas hoida. Liiga vähesest hoidmisest ei juhtu midagi väga hullu, aga kui see keemiline substants pähe liiga kauaks jääb... Halvimal juhul sõidad haiglasse oma skalpi eemaldama. Sa tead seda kõike. Aga täpselt 30 minutit ja midagi halba ei juhtu. 

Möödub 10 minutit. Teed aega parajaks. Sööd, paned paar tekkinud mõtet kirja. Vaatad kella. Pool aega on läbi. Nüüd oleks aeg nõud ära pesta. Keerad kraani...

...ja vett ei tule. 
Lähed vannituppa ja keerad sealset kraani. Kraan koriseb pahaendeliselt ja loovutab sulle viimaks kaastundest ühe tillukese tilga. Mul ei tule vist öelda, et mu pea on jaanimardika omast pisut suurem, mistõttu ei olnud sellest kuigi palju abi. 20 minutit on täis. Tunned, kuidas rohked tillukesed hirmujudinad su selga mööda üles ronivad.

Kell tiksub armutult edasi 30 minuti suunas. Kraan ainult koriseb. 

Edasi läheb asi natuke lustlikumaks. 

Helistad kõrvaltänavas elavale sõbrale ja küsid, kas võid tema juurde pesema minna. (Ilmselgelt ülinormaalne kõne, mida esmaspäeva hilisõhtul saada.) Pärast piinarikast ootamist (tik-tak, tik-tak) jõuab sõber sulle autoga järele ja viib sinna, kus on vett. Pärast saad veel autoga tagasi koju ka, et inimesed ei ehmuks, nähes oktoobrikuus öisel tänaval tütarlast, kellel on tontlikult valge saunarätik millegipärast pähe keeratud. 

Ilma niivõrd vastutulelike inimesteta oleksin ma praegu kas:

a) hallipäine
b) kiilas
c) allergilise reaktsiooniga haiglas
d) peanaha siirdamise järjekorras

Ma ei julge vist enam kodus juukseid värvida :D

6 comments:

Helen said...

...ja see pilt seal jutu sees on lihtsalt priceless! xD Oeh Sul ikka kuidagi õnnestub selliseid olukordi ligi tõmmata :D

M-L M said...

See pilt illustreerib hästi mu valu :D

Kissu said...

Enamus kordi kui juukseid värvin kardan ma reaalselt seda sama. Õnneks vesi täielikult ära pole läinud, küll aga soe vesi. Siis olengi pesnud värvi maha jääkülma veega ja otsustasin veel maski ka teha ja pesin selle ka jääkülma veega maha. Ikka juhtub :D

Gea said...

on kogemus, kus vesi läks ära hoopis juuksuris ja sõitsin taksoga koju värvi maha pesema...

Katu said...

:D Oh sind, kullakene..:D Pead minuga ikka juuksevärvitsölibaati astuma :D

M-L M said...

Ma oleks tol korral igasuguse temperatuuriga vee heameelega vastu võtnud. Mul käis reaalselt korraks peast läbi mõte WC-poti paagist vett ammutada, need värviaurud olid selleks ajaks juba ilmselt natuke mu ajutegevusele mõjuma hakanud :D

Gea enam sinna juuksurisse ei lähe ilmselt :D Õudne tegelt, isegi juuksureid ei saa enam usaldada.

Ning jah, Kats, tuleb vist astuda, sest ega edevuse hind on kõrge :S