"Viletsad joodikud" ehk kvaliteetaeg vanaemaga

Viimasel ajal on päris palju eri linnade vahel sõita tulnud. Nii et kui bussis pärast kerget tukkumist üles ärkad, pead unise peaga kohe kaks korda mõtlema, kuhu poole sa nüüd õigupoolest end jälle sõidutada lasedki. Sel nädalavahetusel käisin Haapsalus vanaema juures. Meil oli koos huvitav nagu alati. 

***
Laupäeva õhtu. Joome vanaemaga siidrit, mille peale vanaema kostab:

"Nojah, ega viletsatel joodikutel polegi midagi rohkemat vaja."

***
Oleme vanaemaga ühes Haapsalu kaltsukas ja vanaema räägib tavapärasest kõvemini. Vähesed poes olevad inimesed vaatavad meie poole, mille peale vanaema nendib:

"Ma vist räägin liiga kõvasti. Mul on kapuuts peas, ma lihtsalt ei kuule hästi niimoodi. Ei taha ära ka võtta, mul on juuksed koledasti praegu."

***
Vanaema räägib väga kirglikult telefonis emaga.

M-L: (Pärast kõne lõppu) "Mis ta rääkis?"
V: "No mis ta rääkis? Midagi ei rääkinud, kuulsid ju. Ma ei lasknudki tal midagi rääkida, ainult mina täristasin seal."

Mängisime Solitaire'i ja tavalisi kaarte, käisime poodlemas ja raamatukogus, vaatasime vanu albumeid ja romantikafilme, lahendasime ristsõnu, panime puslesid kokku, värvisime ning vahepeal tegin meile ühe koogikese ka.