Sõitsin reede öösel kesklinnast Annelinna koju. Olin peaaegu oma peatuses ja vastasin parajasti ühele tekstisõnumile. Minu taga seisid tüdruk ja poiss, nad võisid olla nii umbes 16-aastased. Ning enne veel, kui bussist väljuda jõudsin, kuulsin, kuidas tüdruk poisile ütles: "Vaata! Tal on nuppudega telefon..."
See juhtum on 1. punkt rumaltelefonide vastu.
Jätkame rumaltelefonidevastaste punktidega.
2. Isoleeritus. Sa oled peol ja kõik tutvustavad üksteisele oma uusi äppe. Sa oled peol ja su ettepanekule midagi mängida tulevad vastused nagu "Oota, ma kirjutan ühe kommentaari ära", "Oota, mul laeb lõpuni", "Ma vaatan enne oma match'id üle" või midagi säärast. Ootama sa, sõber, jäädki.
3. Rumaltelefon ei aita sind, kui oled eksinud. Okei, sa võid seda kasutada tellise asemel, kui mõni halbade kavatsustega kodanik sind ründab, kuid õigesse kohta see sind sellegipoolest ei vii. Vahel on ainus võimalus inimeste käest küsida ja tavaliselt sa ei küsi, sest et va uhkusepoiss ei lase. Enne lõpetad omadega Hiinas.
Ei mingit nutitelefoni tähendab ei mingeid käepäraseid kaarte, ei mingit võimalust aadressi üle vaadata, ei mingit lootust. (Dramaatiline, aga I just couldn't...)
4. Fotovaesus. Teate ju küll, vahel on vaja veganite Facebooki gruppi oma hommikusöögist pilti teha või emale uut öösärki presenteerida või jäädvustada hetk, kui lained Stroomi rannas kõige uhkema kuju on võtnud. Igatsus pildistamise järele kogub tuure iseäranis siis, kui su ustav fotoaparaat on elust loobunud ja sa lihtsalt. Ei saa. Pildistada. Üldse.
5. Sa jääd hiljaks. On e-kirju, millele tuleb reageerida esimesena, niipea, kui need on su postkasti saabunud. Minu jaoks kuuluvad selliste kirjade alla tõlkimisega seotud meilid. Kui sul pole kogu aeg oma postkastist ülevaadet, võib juhtuda, et teised jõuavad sinust ette hetkedel, kui tahaksid esimene olla.
Nüüd ütlen paar sõna rumaltelefonide kaitseks, mis loodetavasti selgitab, miks mul üks nii kaua olnud on.
1. Rumaltelefonid on tugevad. Mu elunäinud Nokia tahab vahel minust veidi puhata, püüdes vabadust saavutada meeleheitlikult maapinnale viskumisega. Õnneks on ta sitke ja kui olen aku, tagakaane ja ülejäänud korpuse jälle kokku monteerinud, on see radikaalne tegelane jälle tegudeks valmis.
2. Kontakt reaalsusega ei vähene. Võib-olla on see liiga karm hinnang, aga kui inimene jookseb mulle sülle põhjusel, et ta pole raatsinud telefonist pilku tõsta, siis ma ütleks küll, et ta on kaotanud kontakti reaalsusega. Lisaks on alati ilus näha, kui keegi loeb tänapäeval rongis hoopis raamatut, mängib vastasistujaga kaarte või lihtsalt vaatab aknast välja ja imetleb mööda kihutavaid puid.
3. Kättesaamatus. Selle pärast olen nii mõnigi kord tõreleda saanud ja see on ilmselt äärmiselt isekas, aga mulle meeldib, kui ma ei kuule iga kord, kui keegi minust midagi saada tahab. Mulle meeldib vabadus vaadata oma kirju-sõnumeid siis, kui selleks sobiv hetk on, mitte pidevalt neid piiksatusi kuulda ja reageerimisvalmis olla. Inimlik kontakt ja otsene suhtlus on üks asi, hoopis teine asi on, kui mõnel kodanikul on lihtsalt igav ja need pidevad piiksatused su telefonis tähistavad "misteed?" sõnumeid Facebookis või seda, et keegi on su pildi alla "lahe" kirjutanud. Need on kahtlemata vajalikud, aga seda eeskätt arvutis, mitte sidevahendis, millega kiireid küsimusi tuleb lahendada.
4. Nende aku püsib kauem täis.
5. Lihtsus. Ei mingeid rakendusi ega lisavidinaid. Telefoniga saab helistada ja sõnumeid saata, sel on äratuskell, kalender, taskulamp ja kõik lihtne on geniaalne.
5. Lihtsus. Ei mingeid rakendusi ega lisavidinaid. Telefoniga saab helistada ja sõnumeid saata, sel on äratuskell, kalender, taskulamp ja kõik lihtne on geniaalne.
