Esimene Tallinna-kirjandusesinemine tähendab inimesi, kes on:

* ühte külma, hämarasse ja väiksesse ruumi kokku tulnud, et luulet esitada ja kuulata
* mulle uued

* eelarvamusteta ja igasugusele loomingule avatud

* otsekohesed ja nõus avaldama igasugust arvamust

* natuke sõgedad

* suitsust ja õllest rohkem huvitatud kui keskmised inimesed

* võimelised hoidma pilkkontakti kauem kui keskmised inimesed

* kergesti süttivad ja sama kergesti jahtuvad, tundlikud kunstiinimesed

* kaasa elavad

* luulestaarid, kelle loomingut olin varem vaid lugeda saanud

* suurepärane publik

* täis huvitavaid lugusid

* täpselt nagu mina istunud suvises pargis puu all/kodus kirjutuslaua taga/laial aknalaual/koolipingis/Elroni rongis/linnaliinibussis nr 3/öösel kell 2 sõbra ühikatoa põrandal, hoidnud käes pastakat ja pliiatsit ning tundnud metsikut vajadust enda mõtteid paberile panna. See kuuluvustunne, mis pärast enda esinemist teisi selliseid loomeinimesi vaadates tekib, on võimas. Ma ei tea, kas olen selle tunde oma loominguga juba ära teeninud või mitte, aga neil hetkedel tunnen end tugevana.

Aitäh S ja G, et mulle seda maailma tutvustasite. (S-i tänan pildi eest ka.)