Ustavusel on nimi ja see on Koer

Pühapäeva õhtu. Juba hämarduvas õues on vaevalt plusskraadid, sajab vihma, kõik on hall. Rimi esine on autodest juba üsna tühjaks jäänud, inimesed on kas kodus või otsivad poest varju. 

Poe ukse taga istub vaid üks koer.

Ta on musta värvi, valge rinnaesise ja sabaotsaga, käpadki on kunagi olnud valged. Vihm on käppasid pisut määrinud, aga koeral pole sellest midagi. Ta ootab. Istub eeskujulikult ja kannatlikult, selg sirge, pilk kaugusesse suunatud. 

Vihma sajab, ümberringi joostakse, ainult koer istub, käpad koos, pruunid silmad poest väljuvatele inimestele kinnitatud. 

Kui suur peab olema temas usaldus, et peremees teda siia vihma kätte ei jäta ja ikka tagasi tuleb? Koer lihtsalt istub ja ootab. Jah, peremees sidus ta siia posti külge ja jättis õue, aga peremees on kõige targem, tema otsustes ei saa kahelda. Varsti tuleb ta ju tagasi. See süda valge kergelt porise rinnaesise taga lihtsalt teab, et peremees peab tulema. 

Ja koer ootab nii kaua, kui vaja. Kannatlikult. Selg sirge. Pilk kaugusesse suunatud.